Väike poiss nuttis sagival linnatänaval, inimesed ümberringi veel viimastele jõuluostudele kiirustamas.
Olevik kõndis ringi ja märkas äärekivil kössitavat poissi. Ta istus tema juurde maha ja küsis: „Kes sa oled?“
„Ma olen Jõulutunne,“ vastas poiss ja vedas varruka üle tatise nina.
„Miks sa siin nutad? Sa peaksid olema inimeste südames!“ imestas Olevik.
„Ma püüdsin ...“ ütles Jõulutunne. „Aga keegi ei võtnud mind vastu.“
„Kuidas nii?“ päris Olevik.
„Ma püüdsin ... Ma olin laste juures, kes joonistasid emale kaarti, olin kõverates põhjapõtrades ja igerikes südametes valgel paberil ... Aga ema jõllitas veiniklaasi taga telekat ja mattis oma üksildustunnet. Ta nägi meie valmistatud kaarti, aga klammerdus oma klaasi külge nii kõvasti, et ta pihkudes polnud ruumi, et mind vastu võtta.
Ma olin esimeses langevas helbes, lendlemas kiirustava mehe mütsile. Ta oli nii sügaval töömõtetes, et isegi ei märganud, kuidas ma tema pea poole kihutasin. Ma lausa hõiskasin teel ... kuid ta ei märganud ... Ta nägi ainult musta asfalti ja pritsivat lörtsi, vangutas pead ja mõtles, kuidas tahaks näha suuri hangesid ja valgeid jõule. Ma sain tulla ainult väikese helbena tema rõõmuks, aga ta ei märganudki mind.
Ma olin vaniljes, kaneelis ja nelgis, mida pereema kreemi sisse segas. Tema mees lobises maiusrooga süües tühjast-tähjast, lapsed vaatasid multifilmi. Jutuvada keskel ei märganud keegi, et olin vaniljes, kaneelis ja nelgis.
Ma olin vanaema kootud sokis. Sokk torkis ja oli üks kümnete seast, mida memm oli varemgi kudunud. Nende eest tänati viisakalt, kuid pandi kappi seisma, märkamata, et ka mina olin seal.
Ma olin diivanil lebavas pleedis, kuhu end kerra keerata ja niisama olla. Ma olin küünlaleegis, millesse kaduda. Ma olin kuumas kakaos, piparkookides, kallistustes, meepurkides, vaikuses ... Ma olin nii paljus, kuid keegi ei märganud. Inimesed olid muredes homse pärast, kahetsustes eilse pärast, plaanides tuleva pärast, ja tühjas lobas. Keegi ei võtnud mind vastu,“ ütles Jõulutunne ja tema sinised silmad tõmbusid jälle vesiseks.
„Oh, Jõulutunne,“ ütles Olevik lohutavalt. „Sellist teekonda ei saagi üksi ette võtta. Südamesse pääseb vaid minuga koos.“ Olevik silitas poisi selga. „Sina kõndisid sel teel Mineviku ja Tulevikuga. Nemad on suured ja võimsad hiiglased. Nad on nii suured, et nende kõrval ei märka ükski inimene kedagi teist, eriti veel nii väikest ja habrast tegelast nagu sina, Jõulutunne. Aga lähme edaspidi koos. Ma hoian sind. Meie kahekesi oleme suuremad kui Minevik ja Tulevik. Me suudame koos nii palju rõõmu luua neile, kes meid vastu võtavad.“
Olevik pühkis poisi külmunud põskedelt pisarate read ja suudles emalikult lapse nägu. Ta võttis poisi käest ja kahekesi koos läksid nad otsima inimesi, kes neid vastu võtaksid ...
Soovin teile kõigile nende kahe rändaja vastuvõtmist.
Tekst: Pamela Maran
Comments