On raske öelda inimestele, eriti meie jaoks olulistele, et nende käitumine teeb haiget ja me ei soovi seda oma ellu. Sellega kaasneb automaatselt hirm haavata teist inimest ja jääda sellega ilma teise inimese armastusest, tähelepanust, seltsist.
Kirjutades aktsepteerimisest ja mõistmisest, on minulgi olnud keeruline dilemma jätta siia heljuma kommentaare, mis mind halvustavad, kritiseerivad, tähti närivad jne.
Õpingute ajal Tartu Ülikoolis lahkasin mitmetes töödes (anonüümse) kommenteerimise negatiivset mõju üldisele ruumile. Olin juba 10 aastat tagasi vastu sellele, et inimestel on võimalik virtuaalses ruumis pritsida, mis sülg suhu toob tuleb.
Nüüd ma seisin siin, nagu Jeesus, lubades ise kõigil end välja elada, samas ise end ebamugavalt tundes. Ühel hetkel mõistsin, et ma pole Jeesus, vaid inimene. Ja mul on valus, kui ma avan oma südant ning inimesed leiavad minu lehe olevat koha, kus tõestada oma paremust, oma ülevamat olekut minust, kes ma oma haavu jagan.
Ma aktsepteerin, et see on nende teekond. Aktsepteerin, et küsimus ei ole minus, vaid teise karjuvas vajaduses tunda end olulisena, paremana kui keegi teine, olla märgatud. Ma aktsepteerin. Nii nagu ma aktsepteerin vägivallatsejaid, kes ei suuda paremini, kes on oma valude orjad.
Kuid sellest hoolimata ei pea ma neid inimesi oma ellu lubama ja see ei tähenda, et ma vägivalda ei sekkuks. Aktsepteerimine ei tähenda pohhuismi või ignoreerimist.
Ma aktsepteerin, samal ajal ust sulgedes, et kraaklejad leiaksid viisi minna enda sisse, mitte otsida rahuldusi väljast, teistele haiget tehes.
Kes ei oska konstruktiivselt arutleda, laskuvad isiklikule tasandile, need ma blokeerin oma lehelt. Kõik. Ilma mingi pahameeleta või kättemaksuta, ma sulgen ukse ja ütlen: „Ei, ma ei tervita seda suhtumist oma ellu.“
Ja kui ma paistan seepärast vähem spirituaalsem või armastavam, siis olgu nii. Sest on osa minust, mis pole armastav ja spirituaalne ning ma lepin sellega.
Ma ütlen „ei“ mõnele võõrale ning „jaa“ iseendale.
Iga kord, kui ma ütlen „jaa“ kellegi ebameeldivale käitumisele, lepin negatiivsusega oma elus, ütlen ma „ei“ iseendale.
Kui ma paistan seetõttu halvem inimene, et ütlen ebameeldivale inimesele „ei“, siis ei suuda see kõigutada seda mõnusat „jaa-d“ minu vastu minu sees.
Kellele ütled sina „jaa“?
Tekst: Pamela Maran
Comments