Tegin positiivse rasedustesti 12 aastat tagasi. Olin toona 22 ja mu käed värisesid neid kaht triipu nähes. Ei planeerinud, ei oodanud, ei soovinud, aga siin ta oli. Nutsin ja ulgusin kõva häälega, kuni mu toonane abikaasa mind päästma tõttas. Tundsin, et olen liiga noor, liiga isekas ja kogu elu on sellega läbi.
Elu muutuski täielikult ja need 12 aastat on mu tütar olnud mu suurim õpetaja, kes juhatab mulle pidevalt teed isetusse.
Ja nüüd, 12 aastat hiljem, uuesti. Näen ekraanile ilmumas kaht triipu, käed hakkavad värisema just nii, nagu toona. Kuid tõmban sügavalt kopsud täis ja hingan välja. „Seekord jään ma rahulikuks.“
Need aastad ei ole toonud mulle emadusegeeni ega pannud kellakest tiksuma. Ma endiselt ihaldan vabadust ja olen seda ka kaaslasele Leopoldile öelnud. Et ma ei taha. Ja kui pole nii kaua tahtnud, siis arvestades mu vanust, ei pruugi seda tahtmist kunagi tulla. Ja ta on leppinud.
Nüüd, veebruari alguses, astun positiivse testiga tema juurde kööki, teine käsi südant rahustamas. „Ütle, et ma näen valesti!“ ütlen talle.
Ta viib testi akna alla ja ütleb rahulikult, et on nagu jah kaks triipu.
Kahtlemata on.
„Mis me nüüd teeme?“ küsin.
Aga ta teab vastust juba ammu. Mis iganes meile antakse, tuleb vastu võtta. Ja nii nagu mu toonane abikaasa, oli ta südamest õnnelik selle uudise peale. Nendes meestes on SEE geen.
Kuigi ma taaskord ei tahtnud ja olin peas arvanud, et olen abordi suhtes kannapöörde teinud, siis reaalsusega silmitsi seistes ei ole ka minu jaoks enam teist varianti. Kui on antud, tuleb vastu võtta.
Me räägime Leopoldiga, sest mul on vaja turvatunnet tema rõõmu ja kindluse abil.
Samal ajal märkan ma oma rahu, mida mul 12 aastat tagasi polnud. Kuigi mu maailm on pööratud sekundiga pea peale, kõik plaanid põrmustunud, tulevik ebaselge, olen ma seekord rahulik. Ei mingeid pisaraid ega paanikat. Aeg annab arutust. Ma keskendun ainult sellele, mis on ja toon mõtteid sünnitusvaludelt, mähkmetelt, uneta öödelt kogu aeg olevikku, sest see on ainus, mis mul praegu on. Olevik.
Paar nädalat hiljem kinnitab rasedust ka naistearst ja õnnitleb meid. Ma ei käi ühelgi visiidil ilma Leopoldita. 22selt kartsin näida naeruväärne meest kõikjale tassides, aga nüüd pole mul vahet. Koos selle tee käimine on oluline.
Nädalate möödudes tekivad esimesed sümptomid. Rinnad on tundlikud ja paisuvad, iiveldus kasvab iga päevaga. See vana tuttav iiveldus, mille pärast mul polnud vähimatki soovi rasedust uuesti kogeda. 24/7 kestev progresseeruv õud, mis ainult painab ja voodisse surub.
Ka see iiveldus hakkab aina süvenema … aga lisandub midagi uut – määrimine. Võib-olla jõusaalist? Kuigi see on ainus, mis vähekegi ajutist rõõmu toob. Nädal käib õrnade veritsuste taktis, kuni ühel õhtul on kõik punane.
EMO. Ootus. Sünnitusosakond. Kuulen kellegi oigeid, mis tõmbavad selja kaameks. Pukki, klambrid sisse, ultraheli … ja seal ta on – krevetike, süda kiiresti põksumas. Emakakael kinni, embrüoga on kõik hästi. Aga millest see veritsus? Ei tea, aga siit edasi jätkub voodirežiim. Ei mingit sauna, ujumist, seksi, trenni … Kuulan käsku. Väljun kabinetist ja üle koridori kajab vastsündinu esimene kisa. Milline ajastus!
Tunneme Leopoldiga rõõmu, et südamelöögid on tekkinud. Kõik on hästi.
Aga veritsus jätkub ka järgmisel päeval ja helistan arstile, kes määrab vere hüübimiseks ravimid. Torman apteeki ja hakkan neid usinalt krõbistama. Iiveldus saavutab röögatud mõõtmed.
Aga veritsus jätkub, jätkub, jätkub … nädal aega, mil on taas kohtumine naistearstiga.
Iiveldus on viimastel päevadel jäänud vähemaks, kui ma tean, et ta peaks just veel hullemaks minema. Sõites arsti juurde kummitavad mind sõnad: „… ja süda enam ei löönud …“
Kõige talumatum on teadmatus ja aeglaselt veerevad tunnid.
12 aastat tagasi hakkasin alates testi tegemisest suhtlema kõhus oleva elanikuga. Kuigi ka siis oli muret, kuidas kõik kulgeb, oli nii kindel teadmine, et sellest ma ei pääse. Nüüd tundus kõik nii utoopiline, abstraktne, võimatu. Võib-olla ei soovinud ma kiinduda, kui kuskil sügaval oli kõrgem teadmine ees ootavast, aga ma ei leidnud ühtegi loogilist põhjust, miks ma seekord kõhuelanikuga ühtegi vestlust maha ei pidanud.
Aga ma andsin oma parima. Püüdsin suunata energiaid, et peatada verejooksu. Ma lamasin hommikust õhtuni. Sõin tablette, mis ajasid südame pahaks. Ma lootsin parimat. Ma tahtsin parimat. Mitte ehk küll emana, aga inimesena, kes oli välja valitud selle füüsilise kehastuse esimeseks koduks. Tahtsin olla parim kodu.
Naistearstil. 1. päev.
Kolm nädalat tagasi sooviti siin kabinetis meile õnne ja nüüd ütlesin, et olen valmis halvimaks. Verd jookseb. „Mingil põhjusel juhtub seda viimastel aegadel väga palju – see on tavaline,“ lohutab naistearst.
Aga ega me siin filosofeerides targemaks saa – tuleb sirmi taha ultrahelisse minna.
Istun pukki, Leopold jääb teisele poole sirmi, arst tuleb aparatuuri juurde. Ta puudutab pehmelt mu jalga, kui arvutis mu andmeid sisse toksib. Sekundid venivad … nii nagu see viimane kuu meie ühist saladust hoides on veninud.
Peagi ilmub ekraanile mustvalge hunnik sahinat. Näen tuttavat krevetikest, aga … seal ei ole mingit liikumist enam. Ei mingit põksuvat südant, nagu oli nädal tagasi. Naistearst vaikib ja püüab vaadelda ühe kui teise nurga alt, aga pilt on selge nii mulle kui talle. Ta küsib, kas ma kindlasti nägin neid tukseid. „Nägin.“
Ja ta ohkab.
Süda oli seisma jäänud. 6+2 nädalat. „… ja süda ei löönud enam …“
Veel mõned proovid ja tagasi Leopoldi juurde sirmi taha. Ta kuulis kõike. Aga ma ei suuda tema poole vaadatagi, sest ma kardan, et muidu ma murdun. Aga ma ei taha veel murduda. Ma tahan teada, mis edasi saab, kuhu ma pean minema, mida ma pean tegema. Ma tahan olla veel selge. Ja vapper.
„Kahjuks juhtub seda väga tihti, aga nendest asjadest ei räägita,“ püüab arst lohutada.
„Ma tean,“ mõtlen mina.
„Loodus sekkub vahele, kui on geenidefekt,“ otsib ta järgmist argumenti.
„Ma tean ka seda,“ mõtlen ma.
„Enamikel naistel on elus vähemalt üks peetumine,“ lohutab ta veel.
Ma tean statistikat, ma tean, et „nii ongi parem“ … aga see ei tähenda, et see ikkagi haiget ei teeks.
„Puhake paar kuud ja proovige uuesti,“ soovitab arst.
„Ma ei taha,“ vastan ma mõttes.
„Tublid olete,“ ütleb ta viimaks, meid kaht vapruserüütlit, silmitsedes, kes ainsatki pisarat ei poeta.
Visiidi eest tasumine, riided selga, välja imekauni selge sinise taeva alla. Ma murdun jalgteel, mil esimesed pisarad veerevad üle põse. Leopold murdub väravat avades.
Jõuame autosse ja puhkeme mõlemad teineteist kallistades lohutamatult nutma.
Ma ikka usun, et rääkides saab luua selgust, aga see on üks neist hetkedest, mil ei ole ühtegi sõna vaja. Me lihtsalt nutame.
„Ma isegi ei tea, mida või keda leinata. Ei tea seda nägu, oli ta poiss või tüdruk,“ ütleb Leopold.
„Me leiname seda rasedakõhtu, millest me mõtlesime. Seda vastsündinut, tema esimesi samme, kõiki versioone, kes temast pidi saama.“
Me leinasime illusiooni.
Ja mulle meenus lugu ühest suurest meistrist, kelle poeg suri. Ta leinas ja nuttis kaotusest kibedaid pisaraid. Tema õpilased ütlesid, et see on ju kõigest illusioon – mida ta siis leinab? Teate küll budistlikku filosoofiat klammerdumisest ja kannatustest. Meister vastas: „Jah, illusioon. Aga SEE illusioon on kõigist suurim.“
Nii nagu ka meil oli see kuu ajaga südamesse kerkinud. Ühised jõulud, kontserdid, kooskasvamine, hambutud naeratused … suurim illusioon, mis oli hetkega pühitud, et meil polnud isegi aega neist piltidest aegamisi loobuda.
Toetasime laubad vastastikku ja lasime pisaratel mööda põski voolata. Me ei osanud midagi öelda, aga me jagasime seda tunnet koos.
Kuigi ma ei ole lastest vaimustuja, pakkus mulle tohutult rõõmu võimalus anda midagi endast, mis täidaks Leopoldi unistuse. Mind kannustas tema rõõm ja vaimustus. Tema rõõm oli minu majakas.
Ja tema kurbus oli minu karile jooksnud laev. Tema kurbus ja pisarad kurvastasid mind isegi ehk enim. Sest see oli midagi, mida ma päriselt enda ees nägin.
Kuid minus tulvasid üle erinevad lained, mida ma nägin tõusmas ja möödumas. Teiste seas kerkis ka viha. Kerkis viha Leopoldi sõprade vastu, kellele ta proovis juba varem jagada muret, et meil on raskemad hetked, aga kes olid niivõrd hõivatud oma triviaalsetest igapäevahädadest ega võtnud aega, et teda kuulata. Vihastusin, et teda ei toetatud siis, kui mind ei olnud.
Vihastusin nende peale, kes soovisid meile „beebitolmu“ ja jagasid oma unenägusid minu rasestumisest, kui meil selliseid mõtteidki polnud. Mõtlesin, miks nad ometi seda tegid? Miks soovida kellelegi beebiõnne, kes pole vähimatki huvi lapsesaamise üle avaldanud? Kas nemad sõnasid meid sellisesse saatusesse?
Vihalained kerkisid ja möödusid.
Kurbuselained kerkisid ja möödusid.
Imestuslained, kuidas selline asi üldse sai minuga juhtuda.
Leppimislained, et jumal tahtiski nii.
Kergendus kerkis ja möödus. Et üle mitmete nädalate mul tekkis söögiisu, kadus iiveldus ja hakkasin jälle mingeidki tundeid tundma. Noh, hea seegi.
Kuid sellele järgnes taas kurbus. Ning tühjus.
Ja mure. Sest nüüd ootab ees abort. Sõna, mida ma pole tahtnud kunagi isegi välja öelda.
Kuhu ma nüüd pöörduma pean? Mis minuga juhtub? Kui valus see saab olema?
Meie lained olid Leopoldiga enamasti sünkroonis, aga vahepeal sünkroonist väljas. Kui mina olin leppimises, siis tema sügavamas augus ja kui tema kerguses, siis mina raskuses. Aga me rääkisime. Ta ütles, et ta tunneb, et ma võtan seda kergelt ja mina selgitasin, et mul on lihtsalt kerguselaine praegu. Ja kui tema juba naeratas, kui mul pisarad veeresid, teadsin, et me oleme erinevas kohas sellel antud hetkel.
Kui minus oli varem illusioon, et raseduse peetumise korral tahaksin sellest kindlasti võimalikult kiiresti vabaneda, sest surnud olendi kandmine endas tundus nii võigas mõte, siis elu näitab, et me tunneme ennast tõeliselt ainult siis, kui me päriselt elu kogeme, mitte fantaseerides.
Ma mõtlesin nüüd, et ma olen sellele krevetikesele veel mõned päevad tema turvaline viimane puhkepaik. Olen soe pesake, mis on täis armastust ja hoolt, kuni tema füüsilisel vormil on aeg jäädavalt lahkuda.
Kaks tundi hiljem sõime köögilaua taga ja kui järgmised lained mind haarama tulid, vaatasin aknast välja. Märkasin kauni päikesevalguse teravuses, kui mustad olid mu aknaklaasid. See aitas mul lõpuni süüa. Kui ilus oli päike ja kui koledad klaasid. Kui mulle meenus mu tütre sündimise päev just niisama selge sinise taeva ja kuldse päikese all, vaatasin ma jälle neid vihmaplekke aknal.
Olin ahnitsemise lõpetanud ja jäin Leopoldi jälgima, kes oma praadi veel sõi. Ma ei jõudnud enam tagasi hoida. Mul oli nii kahju tema rõõmust ja temast ja kogu olukorrast. Pisarad voolasid jälle mööda põski alla. Ta vaatas korra minu poole ja hakkas jälle nutma.
„Ma jõudsin ainult oma söömise lõpuni vastu pidada,“ vabandasid naeru- ja nutuselt. Ta muigas läbi pisarate vastu.
Tuhanded enne meid ja tuhanded tulevad pärast meid.
Ja sa ei mõista neid kunagi enne, kui sa ise pole selles olnud.
Mis see siis ikka on? See oli ju kõigest embrüo. Tal polnud nime ega sugu. Ta polnud ju planeeritud. Neid asju ikka juhtub. See pole õieti inimenegi.
Ja kui kaugeks ja võõraks meie ratsionaalne meel seda so-what-peetumist ka ei lükkaks – ta on ikkagi neetult valus, kui sa pead seda ise kogema.
2. päev
Leopold jõudis pärast keskööd töölt tagasi ja hakkasime oma jagamata mõtteid taas jagama. Oli palju pisaraid. Ühel hetkel tahtsin mingisugusegi lõpetatuse tunde saada ja soovisin Leopoldile öelda, et ta paneks käe mu kõhule ja et me jätaks hüvasti. Aga ma ei julgenud. Kartsin näida oma ideega tobe ja imal. Seetõttu kallistasin Leopoldi ning sõnasin mõttes nööbile ise: „Aitäh, et sa tulid meie juurde. Sa olid armastatud oma isa ja ema poolt. Me hoidsime sind nii hästi, kui oskasime. Sa võid minna meie armastusega.“
Veidi aja pärast jäi Leopold magama, aga mina sumisesin mõtetest veel pikalt. Ilmselt olin hommiku hakul viimaks unne vajumas, kui järsku tundsin nagu mingi õhumull väljus mu allkorruselt. Kui end erksamaks ehmatasin, arvasin, et sellele järgnevad verejoad. Kuid sain aru, et see vaimne, mitte füüsiline aisting. Külmavärinad või elektrilaine voogas üle keha. „Hing lahkus,“ mõtlesin ja vajusin viimaks magama.
Hommikul ärgates oli tekkinud juba kergust, kuigi Leopoldile oli mu varahommikune hinge lahkumise kogemuse jutt valus. Siiamaani hoidis ta veel mingisugust lootust. Aga minu raskeim hetk oli alles saabumas – tuli minna kokku lepitud ajaks haiglasse abordist rääkima.
Koridoride rägastikes, suletud uste taga, kus tuli oodata, et keegi kaarti piiksutaks, suvalised õed, kes ei tea, kuhu ma pean minema ja mina ei tea, kuhu pean minema, tühjad koridorid ja kabinetid äratasid minus uuesti vihalaine. Niigi on raske – miks see süsteem ei ole tehtud lihtsamaks? Registratuurist helistati ju günekoloogiaosakonda, teatati mu tulekust, aga mitte keegi ei oota, ei juhata ja ma pean samal ajal igale vastutulevale haiglariietes inimesele selgitama, et mul on peetunud rasedus ja tulin aborti tegema. Kui vastik ja vihaleajav see oli. Pisaratetulv tuli lainetena ning ma hakkasin aeglaselt ja pikalt hingama, et mitte veel enne kohtumist nutma hakata. Ootasime 20 minutit koridoris, kuni üks ämmaemand meid lõpuks leidis. „Kas kaaslane tuleb ka?“ küsis ta.
„Jah!“ ütlesime Leopoldiga koos.
Sünnitusosakond. Siinsamas leiti nööbil nädal tagasi südamelöögid. Seinal on kalender koos punaste ja siniste täppidega, mis tähistavad sünde igal päeval. Tahvlil on kümneid fotosid beebidest ja kaardid, koridoris kärutab õde üht beebit, kelle taga veeretab noormees teist beebit – kaksikud. Osakond on täis uut elu, helgust, rõõmu. Ja meie istusime siin koridoris väikese laua taga, abordipaberite ees. Ma püüdsin, aga täna ma miskipärast ei suutnud pisaraid takistada voolamast. Need kukkusid tasakesi mu registratuurist antud maski sisse. Nägin silmanurgast, kuidas üks sanitar koristas ja mind silmitsema jäi. Järsku ta kadus ära ning oli hetke pärast tagasi, ulatades minu poole salvrätikuid. Siis ma murdusin. Murdusin sellest, et keegi märkas mu valu, kuigi ma tahtsin seda peita ja endale hoida. Et keegi märkas ja samas ka hoolis.
Ütlesin vaikselt aitäh ja löristasin oma tatist nina. Ma ei suutnud sanitari poole vaadatagi nagu ka ämmaemandat, kes selgitas protseduuri, küsis statistilisi andmeid, pani ette avalduse, et ma soovin aborti. „Isegi siis, kui on peetunud, siis loomulikult pole see teie valik, aga see avaldus tuleb täita,“ ütles ta vabandavalt.
Nii kaua, kuni ma tundsin, et ma pean võitlema selle soovimatu abordi eest, otsima mööda kabinette taga õiget inimest ja selgitama jälle, mis oli juhtunud, millal, kes suunas, mis oli arsti nimi, millised testid tehtud – nii kaua ei suutnud ma seda kurbust hoida, mis mu silmist välja voolas.
Kui ämmaemandal oli pilt ees ja ta võttis ohjad minu käest ära, kuivasid mu tulvaveed ning ma suutsin talle lõpuks silma vaadata. Ma ei pidanud rohkem vastutama.
Ta küsis, mitmes rasedus, mitu katkemist, millised ravimid, millised haigused ja millised pahed mul on. „Magusat söön palju,“ ütlesin muiates. „No ei paista küll kuskilt,“ viskas ta sõbralikult vastu. Mägi oli ületatud. Selle ämmaemanda soojus oli suureks toeks sellel päeval.
Esimene tablett tuleb sisse võtta järgmisel päeval. See lükkab raseduse emaka küljest lahti. Ja 48 tundi hiljem hakkab järgmiste tablettidega tõeline möll.
Lahkusime haiglast ja võtsime esimesest kioskist pitsad ning sõime aplalt autos. Ma ei tahtnud veel koju minna. Sõitsime mööda põhjarannikut tundide viisi ringi, päike säras eredalt taevas ja meelitas kevadet välja. Imetlesime ilusaid maju ja merd. Korraks tundus, et kõik on jälle hästi.
Kodus kerisin diivanile kerra ja pisarad hakkasid jälle voolama. Tervitasin järgmist kurbuselainet. Kutsusin Leopoldi end hoidma ja ta vajus varsti mu kõrval magama. Vaatasin, kuidas ta uinus nii rahulikult ja sügavalt. Mul oli temast jälle nii kahju, teades ka tema valu ja üleelamisi.
Õhtul vaatasin „Family feud“ naljakamaid hetki ja ma naersin südamest, nagu ma pole juba väga kaua naernud.
Kõik lained on lubatud. Kõik on lubatud.
3.–5. päev
Järgmisel päeval võtsin sisse tableti nimega mifepristoon, mis peaks raseduse emaka küljest lahti haakima. Sellega lubati, et midagi erilist ei peaks juhtuma. Põhiline muutus peaks toimuma misoprostooli tablettidega 48 tundi sellest hiljem.
Kuid ka mifepristoon ajas veritsuse suuremaks ja järgmisel päeval pidin kõhuvalude vaigistamiseks tablette neelama.
Käes oli misoprostooli päev, mida ma südamest kartsin. Lugesin üksikuid lugusid, kui kohutav see kogemus võib olla, laskumata detailidesse, jättes hirmutamata neid, keda ootab ees abort või sünnituse esilekutsumine (mõlemal juhul kasutatakse misoprostooli).
Võtsin hommikul infolehe järgi sisse 2 Ibumetini ja 2 Paracetamoli, et ennetada ees ootavat valutamist. Seejärel tuli keele alla panna 4 tabletti misoprostooli. Ootasin kannatamatult, et Leopold juba sahmimise lõpetaks ja ülakorruselt alla tuleks, et ma saaks temaga pahandada musta tööpinna pärast, mille ta eile puhastamata jättis. Ma teadsin, et mul on vaja ärevust kuhugi suunata ja tema teadis ka, sest ta ei öelnud mulle midagi, kui ma talle rasvast tööpinda demonstreerisin. Viskasin tabletid keele alla ja läksin meditatsioonipadjale oma saatust ootama, kui Leopold tööpinda poleeris.
Palusin Jumalat, et ta hoiaks mu käest sellel teekonnal ja keskendusin igale kehaaistingule nagu snaiper tööpostil. Mu fookus pole üheski meditatsioonis nii terav olnud kui tol hommikul.
Veidi aja pärast tuli Leopold mu taha istuma, üks jalg ühel, teine teisel pool mind. Toetasin oma pea ta põlvele ja ta mässis käed ümber minu. Olin kõige kohalolust täielikult hoitud. See ongi see Jumal, kelle hoidmist ma palusin.
Poole tunni pärast tuli pudruks lagunenud tabletid alla neelata, aga olulist muutust polnud veel märgata. Veidi veel ja hakkasin tundma külmavärinaid. Infolehe hoolikalt läbi lugenud, teadsin, et palavik tõuseb – misoprostooli kõrvalmõju. Kolisin diivanile värisema, Leopold hoidmas selja tagant soojust kinni. Sellest oli abi. Küll polnud abi tema paitustest, mis hajutasid mu tähelepanu, kui ma püüdsin olla täiesti liikumatult, et igat pisimatki aistingut, värinat, lainetust tabada ja neisse pehmust luua. Võtsin ta käest, et ta lõpetaks. Ja ta hoidis, kuni ma ta käte vahel värisesin ja lõdvestusin üheaegselt. Tunni pärast oli seegi lõppenud ja palavik tõusnud, kuid muus osas – läänerindel muutusteta. Veritsus oli sama, kõhukrambid nagu eile. Ei mingit ohtrat verejooksu, oksendamist, täissittumist ja muud draamat, milleks ma valmis olin.
Sama seis oli ka õhtuse tabletituuri peale. Vajusin rahutusse unne, kus üks paaniline pilt ajas teist taga. Aga iga kord, kui ma ehmatades ärkasin, oli Leopold mind hoidmas.
6. päev
Hommikul võtsin sisse viimased neli misoprostooli, mis samuti olulisi muudatusi ei toonud. Lõuna paiku helistas ämmaemand haiglast ja uuris toimunu kohta. „Ilmselt see protsess hakkas juba varem pihta, muretsemiseks pole põhjust,“ lohutas ta. „Andke endale aega kolm kuud, et taastuda füüsiliselt ja vaimselt ning loodetavasti kohtume rõõmsamatel põhjustel uuesti.“ Pursatasin tahtmatult naerma, ütlesin viisakalt „eks näis“ ja soovisin talle ilusat päeva.
Võib-olla oligi see tavapärane verejooks kogu lugu, aga võib-olla ootab ees kirurgiline puhastus. Kõik lained on lubatud. Sai senine vastu võetud, küll saab ka edasine. Südames tundsin lõpetatust igal juhul. Kurbuselained jäid pehmemaks ja tasasemaks, lein tüünemaks. Vaatlesin neid hiiglaslikel leppimise rändrahnudel.
Elu on kogemus ... Elu on kogemus …
__
Sellel lool ei ole moraali ega õpetust. See on lihtsalt üks lugu, mida mul oli vaja kirja panna. Ja võib-olla keegi, kes peab seda sama kogema, võib tunda, et kõiki tema tundeid on varemgi tuntud ja need on mõistetud.
Ja keegi, kes toetab neid, teaks mitte öelda: „Loodus tegi oma valiku.“ Või: „Proovite uuesti ja küll siis õnnestub!“. Parem siis: "Ma tean, mida sa tunned ja ma olen siin sinuga." Või "Ma ei tea, mida sa tunned, aga jaga mulle oma kurbust, et ma mõistaksin sind, et olla sinuga selles."
Sest uuesti proovimine, st tuleviku-illusiooni hüppamine ei olnud minu jaoks ja võib-olla pole ka teiste jaoks mingi lohutus.
Lohutas see, et tundsin end Leopoldi õrnuses ja hapruses veel rohkem ära ning nägin, et temaga võib läbi käia surmaorust või taevaväravaist – ta hoiab mu käest.
Ja sain veel ühe armi südamele, et kui keegi kord jagab oma kannatust, saan ma päriselt öelda, et ma tunnen sinu valu.
Sest milleks see kannatus kui mitte selleks, et armastada ja mõista veel rohkem?
Olge te hoitud, emad, kes te ootate, kes te olete kaotanud, kes te endiselt püüate. Olge südamest hoitud.
Kommentare