Ärkan hommikul alati enne Leopoldi. Ta armastab pikalt magada ja kaua voodis logeleda. Mina armastan vara ärgata, karata voodist ja kohe tegutseda.
Püüan harjuda sellega, et ootan Leopoldi ärkamist, et siis koos hommikust süüa. Vahel kestab see ootus tunde.
Täna ootasin taaskord Leopoldi, kõht kurjalt urisemas. Hakkasin toitu hakkima ja varsti oligi ta tudumaailmast appi tulnud. Täna läheb toiduga pikalt. Oh, kuidas tahaks juba süüa.
Katsin laua, võtsin söögiriistad ja hakkasin kahvlit salatisse lööma, kuid ei - ootame ikka teise ka viisakalt ära.
Siis tekkis Leopoldil soov morssi teha. Kui ta oli köögis veidi askeldanud, meenus talle mingi nali seoses lülititega ja mahl oligi ununenud. Tüüpiline Leopold. "KAS SA JUBA TULED?" vehkisin kahvliga. Nii meenus talle jook uuesti ning ta kadus jälle kööki.
Kui ta lõpuks laua äärde jõudis, olin nagu erutusest lõhkemas koer, kes palli loopimist ootab. Kahvel stardivalmis, hakkas Leopold minu kärsituse peale hoopis pühalikult laulma viit, mida tuleb lihtsalt lõpuni kuulata: "Issand leiba õnnista, ole ikka meiega. Aamen."
Kuigi minus oli võtnud võimust soov nägu molli sisse vajutada ja ahnitseda nagu notsu, tõi see naljaga lauldud laul mind tagasi kohalollu ning samas viis minevikku.
Kui ma veel väike olin, laulsime perega väga tihti seda rida enne söömist, käed palves. Ema oli katnud laua, söök lõhnas ahvatlevalt, ja me kõik ootasime, kui isa võttis üles viisi: "Issand leiba õnnista, ole ikka meiega. Aamen." Ema liitus ja mina vendadega samuti. Võtsime järjest ette kõik pereliikmed: "Issand emmet õnnista, ole ikka temaga. Aamen." "Issand issit õnnista, ole ikka temaga. Aamen." "Issand Pammit õnnista, ole ikka temaga. Aamen." Ja vanemat venda... ja nooremat venda... ja vanaema... ja kassi... ja... jaa... kõiki kõiki.
Kuhugi polnud kiiret, kuigi toit jahtus. Ema laulis tihti kaanonit ja me olime nagu väike viieliikmeline koor. Kui kostus viimane: "Aaa-aa-aamen" jäi järele tummine vaikus. Ka see vaikus kajas heledalt kõrvus nagu ka viimasena lauldud "aamen". Söömisest endast ei mäleta ma midagi, aga seda kooslaulmise üksolemist ning selle jõudu, hindan tänini.
Püha polnud mitte üksnes söömine ise, aga see tänu ning õnnistussoovid söögile ja lähedastele, kellega leiba jagada. Ma unustasin selle aastatega ära ja mul on nüüd nii kiire süüa, et kõhtu täita, märkamata tänu söögi eest ja unustades õnnistused kaaslastele. Aga see on okei, sest ma lihtsalt pole märganud.
Õhtul istusime Leopoldiga laua taha ja lõin kahvli näljasena hamburgerisse! "Oh, pole tarvis mind oodata, võid vabalt alustada," ironiseeris Leopold. Ta sahmis ringi ja istus maha, laulis taas "Issand leiba õnnista, ole ikka meiega. Aamen."
Ma näitasin talle pöialt, põsed saiast punnis. Ma täna veel ei oska oodata. Aga võib-olla varsti laulan koos sinuga, Leopold.
"Issand Leopoldi õnnista, ole ikka temaga. Aamen."
Aamen
Комментарии