Jaan Tammsalu sündmus tuletab meelde taaskord vana tõdemust, et ka kõige pühamaks peetav on lõpuks ikkagi inimene. Ma ei pane talle inimeseks olemist pahaks, sest ka mina olen olnud tema rollis. Seega ma mõistan. Ja ma mõistan, millises lõhes ta praegu on.
Eestkõneleja või vaimse juhina on kerge ära kaduda oma rolli, kus sa oled puutumatult kõrgel positsioonil. „Mina siin, mätta otsas, näen tõde ja kuulutan seda teilegi. Ma olen püha, terve, kohalejõudnu.“ Teistele moraali ja õpetusi jagades tekib kergesti ego kiht, et ma olen eksimatu, täiuslik inimene. Ja kui mina usun, siis usuvad seda teised. Paradoks seisneb aga selles, et täiusliku inimese kuvand ongi ainult kuvand, illusioon, väljamõeldis. Ja illusioonidega on see probleem, et mingi nurga alt on ikka näha, et see ei ole reaalsus.
Ja mina kardan ka, et ma ei näe oma inimlikkust piisavalt läbi, kuulutan tõde, mille illusoorsust ma alles hiljem näen. Ma kardan, et kui ma kirjutan oma imelisest suhtest Leopoldiga, siis mõne aasta pärast, kui me ÄKKI avastame, et meil ikkagi ei ole koos võrratu, siis ma purustan kõigi illusiooni, et ma uskusin siiralt midagi, mida tegelikult polnud. Mis teenäitaja ma olen, kui ma isegi suhet ei osanud hoida? See on siis, kui ma unustan, et tõde on muutuv võrrand ja ma jään enda kirjutatavasse loosse kinni. See on siis, kui ma jään kinni sellesse armastusse, mis on mul NÜÜD ja ma hakkan seda pidama kivisse raiutud võrrandiks.
Nii nagu ka meie jäime kinni Jaan Tammsalu lugudesse, kui ta kirjutas truudusest, pühendumusest, pika abielu valemitest. Ja kui me kõik tsementeerime oma meele, on muutuva tõe oludes väga raske neid kive paigalt nihutada. Valus on. „Ma ju uskusin, et ta on NII, aga tegelikult on ta naa…“
Ma püüan seda selgitada paremini.
On lugu Gandhist, kes juhatas protestimarssi mereni. Pärast mitmeid päevi oli tal tekkinud tuhandeid järgijaid. Mingil põhjusel jättis ta selle marsi järsku katki. Talle öeldi: „Mahatma-ji, sa ei saa marssi peatada. Inimesed on tulnud töölt ära, et sind järgida. Nad usuvad sinusse! Sa ei saa seda teha!“
Gandhi vastas: „Ma olen inimene. Vaid Jumal teab absoluutset tõde. Mina tean inimesena suhtelist tõde. Minu arusaam tõest muutub päevast päeva. Minu pühendumus on tõele – mitte järjepidevusele. Andke andeks.“
Me loome ise endale kannatusi, jäädes kinni täna välja öeldud tõele. Täna ma luban sind austada ja armastada elupäevade lõpuni. Aga äkki mul ei ole teadmisi, avatust, õppimisvõimet, et hoida armastust, isegi siis, kui ma loen sadu raamatuid suhetest. Äkki mul ei ole oskuseid ja ma lasen armastusel närbuda. Mitte tahtlikult, aga ebateadlikult. Kuid ma ju lubasin kümne aasta eest oma pere ja sõprade eest igavest armastust, ning kannatan nüüd, sest ma ju lubasin.
Või et ma kirjutasin sadu lugusid truudusest, armastuses kasvamisest, pühendumisest, ning kõik usuvad minusse kui truuduse maaletoojasse, ning ma kannatan nüüd, sest ma ei taha, et nad näeksid, et tõde muutus minu jaoks. Me hoiame kramplikult kinni tõest, mis – nagu Gandhi ütles – on inimese jaoks suhteline ja muutlik. Sest me ei ole Jumalad, et näha absoluuti. Ja kuna tõde on täna erinev sellest, mis ta oli eile, on mul valus. Sest ilmselt ei näinud ma õigesti. Ilmselt ma ei oskagi tõde näha. Ilmselt olen ma tuulelipp. Ma vean inimesi alt. Nad näevad, et ma polegi täiuslik. Nad näevad, et mu sõnad ei maksagi midagi. Nad näevad, et ma olin nii rumal oma vana tõde kuulutades. Nad ei usugi mind enam.
Kõik need mõtted sunnivad meid vana joru edasi ajama, kuigi see meid ei teeni. Või siis kukutavad meid auku, sest me oleme tohutus lõhes uue ja vana tõe vahel.
Ma usun, et Jaan usub ka praegu pühendumusse, truudusesse, panustamisse suhtesse. Aga ta on inimene, kel puudub oskus või vajadus alati ja igavesti kivisse raiutud valemi järgi toimetada. Ning see nurk omab kaastunnet oma inimlik olemise vastu - see, et meil on luba muutuda.
Ma olen alati soovinud truud suhet, kus ollakse teisega elupäevade lõpuni. Aga ma tean, et ma pole osanud seda alati luua ja sellest kinni hoida. Sest faktorid on pidevas muutumises, nagu kõik siin elus. Ja ma tean, et ma väga armastan praegu seda inimest, kes on mu kõrval praegu, ja tahan temaga olla elu lõpuni koos. Kuid see on tõde praegu ja just sellel ajahetkel. Kuigi minust on väga palju kiindumust see tõde kivisse raiuda, on minus väike osa, mis mulle andestab, kui see tõde peaks muutuma. Ning on kindlasti suur osa, mis on kivistunud ja mind hukka mõistaks. Ning üle nende kõige laiub märkamine, mis lubab kõigel olla – lubab mul olla inimlik.
Valu on hea. See aitab meil mõista, kus meie tõde on kivisse kinni jäänud. Valu on märguanne sellest. Valu on märguanne sellest, et me meel ei oma enam uudsust, võimet avarduda ja painduda muutuvate tõdede tuules. Ning seejärel on meil võimalus edasi valutada või leida see ruum eneses, mis lubab meil liikuda ühest tõest teise vähe valutumalt.
Comments