Kirjutan igal hommikul päevikut oma mõtetest, et jõuda sügavamale arusaamiseni endast ja maailmast. Kirjutan tavaliselt käsitsi ja seda, mis pähe tuleb, ning ainult minu enda jaoks. Jagan järgnevalt tänast päevikusissekannet, kus olin ühe arutlusega huvitavasse kohta jõudnud.
„ ... Mul on olnud tore, küll raske, aga tore ja igatsusteta aeg. Kuigi ma armastan oma tütart, siis ei igatse ma ka teda. Süümepiin oleks mu esimene tunne, aga ma lihtsalt ei lase mõistusel jura genereerida, kui mul on tegelikult hea olla.
Küsimus pole selles, et igatsuseta pole piisavalt suur armastus. Igatsus on hoopis teine tunne, armastus on armastus. Just magusmõru lisanüansita jääb armastus seda magusamaks.
Igatsus on kui klammerdumine objekti ja kontseptsiooni olnust, samas kui igatsuseta armastus on puhas ja ootusteta, tingimusteta. Kuigi meile meeldib mõelda, et igatsuses on armastus suurem. Kui klammerdub, siis armastab. Ilmselt ma isegi tunneks suhtes nii. Samas oma armastust ma igatsuse järgi ei defineeri.
Tundub, et teisi võtan ma rangema mõõdupuu järgi. Miks ma teise puhul ei aktsepteeriks seda, millesse ma ise usun? Sest armastus minu vastu peab olema piiritu, mõõtmatu, lõputu? Sest minus endas pole seda enda vastu piisavalt ja ma pole valusale lapsepõlvele andestanud? Ma ei tea.
Ma arvan, et automaatne reaktsioon haavuda, kui mind ei igatseta, on minus küll olemas, aga mul on samas teadlikkust, et aru saada – igatsus ei võrdu armastusega. Ja aeg on ka välja kasvada lapselikust mõtlemisest, kus armastus tähendas suuri sõnu, kinke, pisaraid, ülevoolavat õnne. Need baseeruvad emotsioonidel ja emotsioonid on kaduvad, muutuvad. Klammerdudes muutuvasse, on haiget saamine vältimatu. Armastus on muutumatu, aga emotsioonid mööduvad.
Ja kui nüüd armastada, siis armastuse, mitte emotsioonide väljendamise põhjal. Emotsioonid pakuvad eufooriat, aga samavõrra ka teises skaala otsas olevat valu. Kuid armastuses on ainult armastus.
Kui raske on mõistusel üle aastate järsku niimoodi armastama hakata! Aga milline rahulolu selles peitub. Selline, mida emotsioonides kunagi ei leia.
Nii ma armastan oma tütart üle kõige ilma segajateta. Kuidas aga armastada nii kogu ülejäänud maailma? Ilma põhjuse ja inspiratsioonita ... Lihtsalt seetõttu, et ta on imeline ja olemas, nii nagu mu lapski.
Tütart ma armastan, sest ta on osake minust, aga nii on ka kogu maailm. Me kõik oleme üks, ütleb jooga. Kuidas võtta sellise armastusega kogu maailma? Kuidas luua tunne või sügav teadmine, et maailm on mu tütar ja mina maailma tütar? Et kõik on üks. Läbi jooga?
Ma arvan, et täna piisab sellestki, et mul on küsimused. Siis saab vastus ilmuda. Sest ilma küsimuseta pole ka vastust.“
Tekst: Pamela Maran
Comments