Hinge pime öö vol 204
- Pamela Maran
- 7 days ago
- 5 min read
Ma ei taha midagi teha. Kõik on nii raske. Mõtlen, kui hea oleks ära surra – siis saaks puhata. Ma ei viitsi pesta, ei viitsi midagi viisakat selga panna, ei taha mõelda, et peaksin toituma paremini, liikuma rohkem. Tahan ainult maiustada ja istuda. Kõik ajab nii vihaseks. Kõik ajab lihtsalt nii vihaseks. Millelgi ei ole mõtet. Miski ei vaimusta, ei ole huvitav. Ma ei salli oma keha. Minust ei ole midagi enam järel. Kui hea oleks olla surnud.
Olen viimase 15 aasta jooksul selles pimedas mullis olnud mitmeid kordi. Ning iga kord läheb mul omajagu aega, et aru saada – aa, jälle sina, pime külaline!
Depressioon. Mul on seda raske olnud tunnistada. Tal on mingi ebameeldiv kuvand, mida ei taha omaks võtta. Ei saa hakkama, vajab ravi, ise oled välja mõelnud jms stigmad. Kuigi ma pole depressioonist täielikult lõpuni aru saanud, sest temas on minu jaoks väga palju müstikat. Küll aga olen ma aru saanud, et iga kord, kui see pime periood läbi saab, olen ma pisut jälle muutunud. Kuidas? See selgub tavaliselt palju hiljem.
Kui mul olid raseduse ajal rasked iiveldamised, siis sellest väljatulek ei olnud lineaarne protsess. Tavaliselt raseduse 12. nädalal saavutab iiveldamine oma haripunkti ja hakkab seejärel taanduma. Võiks arvata, et see on sirgjooneline taastumine – iga päev natuke parem.
Pigem oli see künklik teekond. Üks päev ei iiveldanud üldse, järgmisel päeval iiveldas topelt. Kolmandal päeval iiveldas kaheksa tundi, järgmisel päeval hommikul hullult, vahepeal üldse mitte ja õhtul jälle hullult. Taastumine oli ettearvamatu.