Olen mõtisklenud selle üle, MIKS inimesed lepivad kehva suhtega ja sellest välja ei astu.
Ilmselt on kõigi tutvusringkonnas olnud küll neid näiteid, kus aru ei saa, miks küll inimene sellist jama välja kannatab. Isegi kui tuleb lahkuminek, ollakse varsti jälle koos. Lööd käega otsaette ja mõtled: „No on ikka kuradi loll!“
Suhte jooksul kirjutatakse teine inimene, ühised mälestused ja hetked aju limbilisse süsteemi. Teine inimene sõna otseses mõttes salvestub sinu ajju ja saabki osaks sinust. Sa võid küll temast lahku minna, aga ajus on kallim endiselt neuronitevõrgustikus sees. Seetõttu on ka uuesti kokkutulemine kerge, sest teine on su sees nagunii olemas.
Emotsionaalselt on raske mõelda olukorrale, kus sa peaksidki päriselt üksinda olema. Kild killu haaval hakkame aina rohkem sõltuma teisest. Kes viib prügi, kes teeb süüa, kes peseb nõud, kes ostab jäätist, kes kogub reisiraha, kes vastutab auto eest, kes toob last, kes peseb pesu, kes maksab elektri eest jne. Tihti on just naised need, kes sõltuma jäävad. Mida enamates valdkondades loodetakse mehe peale, seda enam on oma iseseisvust ära antud.
Sellisel juhul on väga keeruline mõelda elule, kus teist enam pole. KES kõiki neid asju teeb ja KUIDAS ma siis hakkama saan? Teisele lootmisega oled justkui katkunud oma tiibadest sulgi välja ega tea, kuidas sa peaksid lendama siis, kui oled sunnitud pesast lahkuma.
Siis on justkui kaks halba varianti: püsida kehvas suhtes või täiesti tundmatus lennuvõimetus tulevikus. Kuid kehv suhe on juba teada ja ootuspärane, tume tulevik aga tundmatu. Nii jäädakse kehvadesse suhetesse, milles on oma ilusaid, päikselisi päevi, lootusrikkust ja usku paremasse tulevikku. Kuid kehv suhe katkub ajapikku aina rohkem sulgi ja lahkumine on üha mõeldamatum.
Isegi kui tekib tüli või otsus, mis lahku viib, on tagasi vanasse kohta veereda üsna kerge. Üksiolemine on hirmutav. Seal võid taibata, et sa oledki päriselt ... üksi. Sõpradel on oma elu ning omad mured ja plaanid. Leida kedagi uut ei ole nii kerge ja inimene, kes seni vähemalt su päeva kohta huvi tundis, on kadunud. Jäänud oled vaid sina ja see põhjatu kuristik, mille pärast sa olid nõus seda kehva suhet üleüldse taluma – siis oli vähemalt KEEGI, kes seda auku täitis. Nüüd oled sellega silmitsi üksi ... ja üsna kerge on vajuda tagasi mugavussuhtesse, mis ei löö enam ammu silmi särama, aga aitab peita seda tühjust, millega ringi käid. Mugavussuhe on omamoodi asendustegevus. Kui seda suhet pole, siis on alkohol, söömine, telekas, üheöösuhted jms varmalt abiks. Kuid ka need ei täida auku, kuigi pakuvad ajutist rahuldust.
Me ei saa kasvada suhtest välja ilma seda kuristikku parandamata. Miks ma kardan üksi olla? Miks ma pean üksiolemist tegevustega täitma? Kust tekkis puudujääk? Kui need küsimused saavad vastuse, hakkab auk kinni kasvama. Kasvavad ka uued suled, tiivad muutuvad taas tugevaks, tekib eneseusk ja enesearmastus, kunagi purunenu saab taas terveks. Alles siis kaob vajadus asendustegevuste vastu ja tekib võime liikuda parema inimese juurde.
Kuni ei tehta läbi seda protsessi, ei saa süüdistada naisi ega ka mehi, kes vanasse vakku tagasi vajuvad. Neile pole mõtet lugeda moraali ega pidada neid rumalateks. Nad on arengus täpselt seal, kus olema peavad. Ja kui ühel päeval on piisavalt palju kannatatud, tekib neis jõud, et hakata end parandama. Mitte enne.
Soovin kõigile jõudu, kes on suhtes ja tunnevad end üksikuna või kustunult või, nagu ma tihti kuulen, „ennast kaotanult“. Otsi oma tiivad välja ja leia hetki üksiolemises, et mõelda – kas oled kellegagi koos armastusest või hirmust üksi jääda?
Ja kui sa kardad üksi jääda, siis miks?
Tekst: Pamela Maran
Comments