Mõtlesin möödunud kevadele, kui saime kaaslasega uudise, et oleme lapseootel. Mõtlesin sellele, et väljaspool antud võrrandeid, ma südames (või oma peas) tegelikult lapsi pole soovinud. Ning mõtlesin ka sellele, miks. Suurim põhjus oli iseseisvus – MINU aeg, MINU keha, MINU soovid ja unistused. Ka see, et ÄKKI-ÄKKI meil Leopoldiga ei vea välja ja siis ma saan teha kannaka ning lihtsalt kaduda ilma et miski meid seoks. Äkki ma tahan viie aasta pärast hoopis Tiibetisse pikale mõtlusele minna.
Veel isekamalt – ma ei taha iiveldada 24/7, nagu tütrega 12 aastat tagasi ja see hullumise ääreni viis. Suureks paisuda, sünnitusvalusid taluda … Ning kõik rahad, mis kuluvad põnnile nagu mutiauku. Aheldumine ühte kohta – olen praeguseski linnas oma tütre pärast. Oo ei!
Aga see hetk, kui testil vaatasid vastu kaks triipu, ma teadsin, mida see kaaslasele tähendab. Me rääkisime juba suhte alguses, et tema on unistanud veel isaks saamisest ning ta teadis, et minuga ei pruugi see täituda. Nende kahe triibu ees ma teadsin tema õnne. Ning sel hetkel kukkusid kokku MINU, MINU, MINU jonnid ja teadsin, et me liigume sellest koos edasi. Tagantjärele vaadates ma teadsin ka, et suuresti kaaslase pärast. Mitte, et ma oleksin seda tol hetkel isegi teadvustanud. See leppimine oli minu jaoks loomulik.
Ma ei võtnud rasedust kordagi nii, et see tuleb minu arvelt, sest ma ei pea kunagi oma armastuse üle arvet. Mul on mõnusalt häbenemata materiaalne sõbranna, kes vahel tuletab meelde, milliseid kingitusi ma olen oma kaaslastele teinud, ahhetades priiskamist. Ja ta tuletabki mulle neid asju meelde, sest ma ei mäleta paljusid asju, mida ma suures armastuses olen oma armastatutele teinud-kinkinud. Sest need olid minu jaoks antud hetkel loomulikud viisid armastuse jagamiseks.
Küll aga olin ma ise suhtes, kus ma sain pidevalt haiget ja kui ma väljendasin seda, sain vastuseks: „Mäletad neid saapaid, mis ma sulle kinkisin? Kui kaua ma sulle neid otsisin suure armastuse ja pühendumusega. Ning su loengute ajal ootasin ma sind autos, et koju viia! Ja need teksad, mis ma ostsin sulle … Sa ei näe, kui palju armastust olen ma sulle näidanud ja sa pole ikka rahul …“
Ja see näitab armastust kui äritehingut. Ma annan sulle (asju), sina annad mulle (rahulolu ka siis, kui sa rahul pole).
See ei ole mulle omane armastamise viis.
Ma kujutasin ette pilti, kui see laps sünnib ja Leopold teda esimest korda käes hoiab, täielikus uskumatuses ja ärevuses. Kujutlus tema rõõmust tegi mind nii rõõmsaks.
Ma kujutasin ette, kuidas me haiglast oleme koju saabunud, esimest korda kolmekesi ja Leopold muudkui hoiab ja hoiab oma beebit, suutmata teda maha panna.
Ma kujutasin ette, kuidas ta esimestel nädalatel tukastab diivanil, beebi kõhul, või ta jääb teda imetledes voodis ta kõrval põõnama, käsi lapse ümber – nii, nagu ta mindki on hoidnud.
Ma kujutasin ette tema tunnet, et sa oled vastu võetud mingisse hõimu – su laps, su naine, kodu … Täielik MINU PERE tunne, kus oled täielikult turvatud – ka mehena.
Ma kujutasin ette Leopoldi tundeid ja see täitis mind pilgeni. MUL on võimalus seda kõike talle anda.
Kes siis tegelikult kingituse saab – äkki hoopis mina?
Mulle on meeldinud olla uhke oma super ilusa kodu üle. Et ma ISE oma (ja panga) rahade eest selle sain. Ja ise valisin mööbli, ise kujundasin, ise ostsin, ise-ise-ise!
Aga see on võrreldamatu tundega, et ma saan seda kellelegi jagada. Et ma saan öelda, et see on MEIE kodu. Et ma sain seda kellelegi anda.
Kui ma seda kõike peas vaatlen, ma saan panna sõnadesse, et ma jah, valin kedagi teist peale enda ka. Aga ma ei näe selles ohverdusi, sest ma saan nii palju tagasi.
Kui mul olid raseduse ajal raskemad hetked, siis ma ütlesin Leopoldile – jaga oma rõõmu rasedusest, sest mul on nii vaja kuulda, et sina oled rõõmus. Ja ta jagas.
Ning ma sain osa tema rõõmust. Sest ma olin rõõmus tema rõõmu üle.
Ma ei ole kunagi näinud, et ma olen armastusele end ohverdanud või näinud möödunud kaaslaseid kui raisatud aega. Kui ma aga jäänuks suhetesse, kus ma muudkui annan ja annan, saades tagasi enamasti hingevalu, siis ma võiksin ehk kunagi öelda, et „Ma andsin talle KÕIK, aga talle oli ikka vähe.“ Või „Ma raiskasin kõik need aastad!“. Aga tegelikult oleksin ma vihane enda peale, sest ma jäin jagama sinna, kus see loomulik voolamine otsa sai ja ma jäin manipuleerima teise inimese muutust välja.
Ma jagan armastust nii kaua, kuni see on loomulik ja lihtne. Nii kaua, kuni ma arvestust ei pea.
Kuigi see beebi otsustas kevadel edasi rännata, õpetas ta mind nägema, kui väga ma Leopoldi armastan … kui väga tema õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb.
Seda tunnevad paljud vanemad oma lapsest mõeldes … või lemmikloomaomanikud … või isegi töörügajad oma töö vastu.
Selle välise tähise - nimega Leopold - abil jõuan ma armastuse allikani iseenda sees. Nii nagu kõik meie jäägitud armastuse objektid võiksid juhatada meid meie OMA armastuseni. Nagu ütleb Ram Dass:
„Sa ei jää väravat jumaldama, vaid liigud omaenda sisemise templini.“
Leopold on minu värav … ja kuigi ma tean veel vaid teoorias, et ta näitab minu enda sisemist tingimusteta armastuse allikat, siiski … kui väga mulle meeldib seda 173 cm pikka ja lokkisjuukselist väravat jumaldada.
Comments