Loen just teadlase Brené Browni raamatut „Atlas of the heart: mapping meaningful connection“, mis annab ülevaate üle 80 emotsioonist, inimlikust tahust. Mulle väga meeldis mõiste „near enemies“ (lähedased vaenlased), mis mõtestab lähedasi tundeid, millest üks on positiivne ja teine kaldub negatiivsusesse. Näiteks kaastunne ja haletsus; alandlikkus ja enese madaldamine; lootus ja pime optimism.
Üks on edasiviiv jõud ja seotud avatud olemisega – teine aga mehhanism, et valu eest kaitsta ehk kinnine olek. Aga paraku on nad niivõrd sarnased, et me võime enesele teadmata eksida kinnisesse olekusse, kus me ise arvame, et oleme avatud ja selle arvamuse pärast jääme ka kaitsemehhanismi kinni.
Enesearenguteooriad annavad meile väga palju viise, kuidas haavadele kasvatada peale turvaline kate, mis tegelikult kaitseb järgmise illusiooniga meid tegelikkuse eest.
Loe seda lauset korra mõttega uuesti.
Enesearengu „lähedased vaenlased“ on nt:
Piiride kehtestamine vs valu eest pagemine
Olen ka sellest kirjutanud, kuidas „red flags“ liikumisega võime väga kiiresti kalduda paisutatud hukkamõistu ja pageda probleemide lahendamise eest. Nt hakkab arenema suhe, kus on näha, kuidas inimene ei näe endas puudujääke ja kipub sind süüdistama. Punane lipp tõuseb ja on aeg kiiresti lahkuda. Nii oled kehtestanud piiri. Aga võib-olla see inimene ei näe isegi, kuidas enda puudujääke vaadelda nii, et ta tunneks end turvaliselt, mitte hüljatuna ja ta pole seetõttu õppinud vastutust võtma? Võimalik, et temas on avatud nurk, mida saab laiendada, aga kõik hülgavad teda, sest tema suutmatus on lihtsalt „red flag“.
Ka mul oli kaaslasega keeruline alguses konflikte edukalt lahendada, sest tal oli välja arenenud mehhanism lõpetada tülid koheselt vabandamisega, samas jäädes enda sisse vimma kandma, sest tegelikult tal puudus sügavam mõistmine, mille pärast ta vabandab. Tal oli oluline lihtsalt tüli lõpetamine.
Mina aga tajusin esiteks tühjasid vabandusi, milles polnud mõistmist, ning teiseks järgmistesse hetkedesse kandunud väga varjatud solvumist. Adresseerisin selgelt, kuidas konflikte lahendada – räägime nii kaua, kuni mõlemad jõuame arusaamisesse ja lõpetame vabandamise, kui me seda südames ei tunne. Ning samal ajal lõpetame hea-näo-mängu, kui sisimas midagi susiseb.
Oleksin võinud Suure Teadliku Guruna võtta kaaslase mehhanisme primitiivsena ja jääda lõputult ideaalset edasi otsima. Selle asemel ma otsustasin jagada oma südant, teades, et see aitab ka teisel avamisse tulla. Ja nii oligi.
Balanseerimine piiri kehtestamise ja arulageda probleemide eest pagemise vahel on imeõrn. Seetõttu tasub endalt alati uurida – mis on mu valiku sügavam motivatsioon.
Armastamine vs klammerdumine
Sain hiljuti sel teemal ka küsimuse – kas tingimusteta armastust on olemas. On olemas, aga väidan, et 98% inimestest ei koge seda.
Keegi kirjutas hiljuti oma kaaslasest, kes ta haiguse ilmnedes maha jättis. Et kas see oli siis tõeline armastus? Ma ütlen, et see polnud seda kummagi poolt. Kui mees armastanuks naist tingimusteta („tõeliselt“) edasi, siis poleks temast haavumist, pettumist, et naine järgmise juurde läks. Tingimusteta armastus hoolib ainult teise õnnest ja teise õnn on ka tema õnne allikas. Isekas armastus tahab omada, tahab endale hoida, tahab enda äranägemise järgi väänata. Kui armastatu läheb järgmise juurde ja selles on haavumine – selles on pettumine, et teist ei saanud enda külge klammerdada; teine ei käitunud nii, nagu mina tahtsin. Meil on lihtsam seda kõike armastuseks kutsuda, aga sisult on see klammerdumine – tinglik armastamine.
Ja kuigi ma olen õppinud armastusse jäämist ka siis, kui mulle on väga haiget tehtud ja suhe on lõppenud, olen ma adekvaatne sellest, et kui mu kaaslane tahab kellegi teise juurde minna, siis minus ei ole tingimusteta armastust, mis soovib talle südamest head vähimatki pettumust tundmata, pakib ta asjad ja saadab suure armastusega teele. Aga ma tean, et minus on võimekus valust ja haavumisest aja jooksul üles astuda, jäädes armastusse, aga see on pigem seotud tingimusteta armastusega enese vastu, mida ma alles õpin laiendama teistele.
Samamoodi pole vanematel tingimusteta armastust oma laste vastu. Lastelt eeldatakse teatud tulemusi, saavutusi, käitumisviise, norme, väljanägemist jne. Iga kord, kui sa pettud lapses, väänad teda mingil viisil arvama või valikuid tegema – räägib see sellest, et sa sead temaga rahulolemisele tingimusi. Ja ka seda õpin ma oma tütre puhul alles sammhaaval. Kui palju ma suudan luua ruumi selle ümber, et tal puudub ajataju ja ta on nii aeglane – millal ma kaldun tema kastisurumisele, et ta PEAB ühiskonnanormidega sobituma, et ma saaksin siis end eduka emana tunda, ja samas kust läheb piir, et ma oma hirmudega talle traumasid tekitada (järgmine „lähedane vaenlane“) liigun vabakasvatusse, kus ma luban tal distsipliinita kasvada ning soiun siis kõikidele, kes sellest osa saavad, et „ma ei survesta oma last“, „ma kasvatan teda traumadeta“ ja olen omaenda teadvustamata „ebapiisava ema“ trauma tõttu kasvatanud tütre alateadlikult hoopis teise traumasse.
Püüan seda lihtsamalt selgitada.
Sõbrannal käis külas üks vabakasvatushipi oma väikese põnniga, kes mustikatega pläkerdas ja siis sõbranna valgele diivanile ronis. Sõbranna tegi märkuse, et enne tuleks lapsel ikka käed ära pesta. Hipiema vastas: „Sa oled materiaalsuses nii kinni. See on kõigest diivan. Ma ei sea oma lapsele keelde.“
See ema ei teadvusta oma ebapiisavustunnet emana ning ta üritab seda kompenseerida kõike lubades. Täpselt nii nagu see ema, kes kogu aeg käsib ja keelab. Tingimusteta armastust ei tunne neist kumbki. Probleem on aga selles, et ühel on teooria relvana taskus, miks tema käitumine on õigustatud ja see omakorda seab talle ette seina, et ta pimeduse seisundist saaks välja kasvada.
Hinnanguta olek vs pohhuism
Enesearengumaailmas kohtab tohutult hirmu hinnangute ees. „Oih, ma jagasin jälle hinnangu!“ „Ma ju tean küll, et ei tohiks hinnanguid jagada, aga …“
Spirituaalsest teooriast on saanud järgmine enesekritiseerimisvorm. Kui see aga väga valusaks muutub, siis liigutakse jälle „lähedase vaenlase“ kaissu, kus hakatakse väitma, et hinnanguid pole, samal ajal salamisi ignoreerides oma hinnanguandmist, mis tekitab häbitunnet, et ma „ikka veel ei ole piisavalt arenenud“. Et neid salahindajaid ära tunda, siis nad on need, kes teisi pidevalt korrale kutsuvad, kes hinnanguid jagavad. „Paned tähele, kui palju hinnanguid sa täis oled?“ „Aga püüa seda hinnanguteta vaadelda!“. Need „teised“ hinnanguandjad jäävad teravalt silma, sest see pakitseb enda sees peidus.
Hinnangud on loomulik osa inimloomusest. Kes väidab, et tal „pole mingit vahet“, see „ei tekitanud mingeid emotsioone“, mängib mängu, kus ta tõuseb oma arvates inimlikkusest kõrgemale, samal ajal lihtsalt oma inimlikkust eitades. Sest äkki … kui ma ütlen, et see inimene on tropp, siis ma paistan nii madal ja ebaspirituaalne. Äkki … kui ma vihastun mingi sündmuse peale ausalt ja ehedalt, see näitab, et ma ei ole ikka veel „piisavalt“ arenenud.
Seda on näha ka spirituaalsete õpetajate ja juhtide peal. Toimuvad lahkuminekud, konfliktid ja selle asemel, et liikuda ausalt oma tunnetesse, hakkavad nad jahuma õppetundidest, arenguvõimalusest, avardumisest ja helgusest, sest muidu äkki keegi näeb, et nad ikka polegi nii teadjad, kui nad lahku lähevad või konfliktidesse satuvad. Kõik on alati ikka üks suur õppetund (mida ta ka on), aga kas see on päriselt õppetund või tema „lähedane vaenlane“ – oma puudujääkide väljavabandamine õppetundide taha.
Kuidas siis vahet teha, et kas sa nüüd PÄRISELT oled asjas või jutustad endale mingit illusoorset lugu, millesse sa oled kinni jäänud?
Oleks sel nii lihtne valem, siis saaks ju niks-naks kõik asjad läbi näha. Minu jaoks on hea indikaator see, et sündmus, mis tekitab minus mingi emotsiooni – seal on taga tõde, mida ma veel ei näe. Mis ajab mind närvi, mis tekitab valu-haavumist, mida ma pahaks panen – seal ma olen „lähedase vaenlase“ embuses.
Ning teine samm on endalt uurida: „Mida ma veel ei näe? Mis on selle all?“. Nii pea, kui sa uurid, mida teised teevad; miks nad nii käituvad – paged sa omaenda sisemise tõe eest. Ja selleks, et mõista teisi, tuleb ikka ja alati alustada sellest, kuidas endast PÄRISELT aru saada … ja loobuda kõikidest teooriatest.
Comments