Endaga aus olemine

Eilse loo peale sain väga hea küsimuse. Et milline siis on see enese lubamine, enese toetamine, päriselt aus olemine.

Ma seletan seda kõike natuke laiemalt.

See, miks me manipuleerime endaga ja teistega on mõistuslik kaitse, et vältida veel suuremat valu. Kui ma leian mingi teesi, teooria, võtte, mille abil oma valu vähendada või vältida või üldse leida viisi, kuidas olla näilises rahus, siis see kõik aitab meil eluga toime tulla. See aitab mul valuga toime tulla. Ja see kõik on loogiline, okei viis, kuidas me igapäevaselt toimetame.

Aga see, millest ma kirjutan, on see, kuidas mitte eluga lihtsalt toime tulla, vaid päriselt elu kogema hakata. See on liikumine tasandile, kus ei ole kirjeldusi ja sõnu. Nimetame seda siis vaatleja tasandiks. Mina nimetan seda ka jumalikuks tasandiks, kui kõik need mehhanismid on inimlikul tasandil. Seda võib nimetada ka hinge tasandiks, armastava kaastunde tasandiks või mis iganes nimetus sulle sobib, sest see nimetus jääb ikka inimliku tasandi kontseptsiooniks ega suuda nagunii seda olekut kirjeldada. Aga kirjeldame täna sõnades, et seda natukenegi selgemaks teha.

Me kardame valu täielikult ja ehedalt vastu võtta, sest esiteks on meil kontseptsioon, et see tähendab kuhugi soigumisse, hädaorgu, õnnetusse kinnijäämist. Ja miks me seda kardame? Sest siis me ei pääse äkki sealt välja. Ja mis siis juhtub (pane neid küsimusi tähele, sest need küsimused aitavad sul samamoodi oma inimlikkust lahti mõtestada)? Siis me kaotame lähedased, kes sellise musta hunniku kõrval eksisteerida ei taha, ei suuda tööd teha, kaotame raha, kodu, kõik … ja sureme õnnetu masenduskotina.

Teiseks me kardame, et nähakse meie puudujääke ja meid hüljatakse seetõttu, kui me tunnistame, et me kardame, vihkame, oleme pettunud, sest kes tahaks armastada puudulikku inimest, kel on nii "madalad" tunded? Ja see kõik on see, mida su mõistus – hirmutasandi mõistus, mitte loogika – kardab. Seetõttu leiab ta mehhanismid, et sellest pääseda – ta otsib kõiges positiivset, selgitusi, põhjendusi ja maalib pilti endale ja teistele, et tegelikult pole asi üldse NII hull. Ta leiab õhukese niidi, mille abil edasi minna.

Aga see veenmine ei ole sünkroonis sinu valutasandiga, mis ootab toetust ja märkamist, kuid selle asemel näeb, kuidas sa litutad ringi seal üleval mõistuses oma pseudopõhjendustega ega pööra talle armastavat tähelepanu. Ja seetõttu jääb see valu ikka ja alati endast märku andma ning kui sa arvad, et sa oled end nii hästi ära põhjendanud, et sa isegi seda valu enam ei koge, siis sinu pidev teooria oma õnnelikkusest näitab, et valukolle on ikka alles. Ainult tunnetus on ära lõigatud, minema põhjendatud.

Olgu. Aga mida siis teha?

Esiteks pane tähele lugusid, mida sa jutustad oma ebameeldivatest seikadest või nõrkadest kohtadest. Mida pikem jutt, seda tugevam kaitse. Jutusta lugusid, kui sul on vaja, aga samal ajal pööra üks kõrv enda sisse ja uuri – mida ma üritan varjata? Millest see lugu? Keda ma üritan veenda ja milles?

Enda vastu aus olemine ei tähenda seda, et sa PEAD olema ka teiste vastu aus. Kui sul on vaja kaitsta oma haavatavust ja õrnu kohti, tee seda edasi. Aga ole ärkvel, kui sa seda teed. „Ma jutustan praegu seda ilusat lugu, sest mul on häbi ja valu tegelikkuse pärast.“ Nii sa märkad taas üht kohta endas, mis ootab, et sa mõistusest alla langeksid – pimedusse, mis ootab valgust.

Teiseks. Kui sa koged valu, koge seda täielikult. Ma ei ütle, et kao oma valusse ära ja huilga, ulu, karju, mässa. Kui sa teed seda, siis tee seda. Aga ära HAKKA seda tegema, sest nii PEAKS. Kui see juhtub, lase sel juhtuda.

Aga märka. Märka, kus sinu valu asub sinu kehas. Nimeta seda. „Ma tunnen praegu suurt süütunnet, et ma lapse peale karjusin.“ Ja mine sellest läbi. „Selle süütunde taga on … on … hirm, et ma pole piisavalt hea ema. Et ma rikun oma lapse tuleviku. Et ta hakkab mind kunagi süüdistama. Et ta ütleb, et ma olin halb ema. Ja miks ma seda kardan? Sest ma tegelikult tunnengi nii. AHSOO! Ma leidsin su! Oo, ebapiisavustunne minus, ma näen sind, ma näen sind selgelt!“

Ja nii sa valgustad oma pimedust. Siis, kui sa laskud omaenda mõistmise ja arusaamisega oma inimlikkusest oma valupunktide juurde. Mitte halvakspanuga, mitte selgitustega („ma tunnen end ebapiisavalt, sest et minu ema aastal 1988….“), mitte pisendamisega („ma ju tean, et ma tegelikult pole halb ema“), mitte ühegi teooriaga, vaid täieliku mõistmisega – ma näen sind! Ma näen sind ja ma olen siin!

Tihtipeale algavad valupunkte vallandavad sündmused juba sisemisest seisundist, mis hakkab siis nö ümbritsevaga tüli norima. Mina nimetan neid tundmuste laineteks. Näiteks on mul päevad, mil kõik ajab vihaseks. Ja ma kirjeldan seda endale ja vahel ka teistele, kes on ümber: „Mul on vihalaine päevad.“ Ja siis mul tekib mõistmine ja arusaam, et iga pisiasi, mis mind ärritab, tuleb minu enda sisemisest seisundist. Ja nii ei haara need tunded mind endasse, vaid mina jälgin, kontrollin neid, sest ma olen märkamises.

Ning siis on mul kurbusepäevad. Ütlen siis endale või kaaslasele: „Mul on kurbuselaine peal.“ Siis võib meel otsida viise, kuidas leida kaaslase käitumisest hüljatust – liiga vähe lähedust, liiga palju äraolemisi. Kui ma sellele jälile ei jõua, hakkaksin ma peagi norima: „Sa oled nii palju ära olnud, meil pole üldse aega koos, ma ei tea, kas sellel kõigel on üldse niimoodi mõtet.“ Ja alateadlikult ootan ma tema päästmist.

Selle asemel ma ütlen: „Mul on kurbuselaine. Hoia mind, palun, täna rohkem.“

Ja siis on ka armastuselaine-päevad, mil kõik on nii ilus ja kaaslane on maailma parim ning siis ütlen ma ka seda talle, et mul on helluselaine peal ja ma külvan ta kõige parimaga üle. Sest ka see möödub.

Kui me raseduse peetumise läbi kogesime, kirjeldasime väga palju laineid, mis kerkisid ja möödusid. Me jäime märkama inimlikke tundeid ja kogemusi, mis kerkivad väliste sündmuste peale. Aga kuna me kogesime kõike, märkasime kõike, ei jäänud meile sellest jälge, mis võiks ärgata iga titeuudise või rasedakõhu nägemise peale. Me kogesime totaalselt, me märkasime totaalselt, ja nii ei jäänud valusaid jälgi.

Kuidas märkamisvõime sinus areneda võiks – avasta seda ise, et sa teaksid alati, et meetod, tööriist, lahendus tuleb sinust, mitte välistest õpetajatest.

Minu jaoks on hea variant kirjeldamine, nimetamine, jagamine. Võib-olla on see sinu jaoks visuaal jälgijast, kes nagu helendav ingel sinu sees toimuvat märkab. Võib-olla on see midagi kolmandat, mis aitab sul astuda sisemaailmast toimuvast eemale, et lubada kõigel juhtuda.

Ja kui tunned hirmu lubamise ees, siis on see koht, millest tuleb samuti eemale astuda, et ka see mahuks sinu armastava lubamise ringi sisse. Astud nii kaua eemale, kuni jõuad jälgija positsioonile, kus ei ole sõnu, hinnanguid, teooriaid, selgitusi. Alles siis oled sa jõudnud armastusse.

Kui sul on vaja, jutusta teistele lugusid edasi, maali pilte. Ainult ära valeta iseendale, sest tõeline enesearmastus sünnib alles siis, kui hakkad lubama endal olla, nagu oled ja tundma, nagu tunned igal ajahetkel.