Andsin kunagi loengu vana tuttava kutsel ja kui olin pärast seda lahkumas, hakkas ta pikalt ja laialt lobisema oma eelmisest töökohast. Viisakast „aitäh, et tulid ja head teed“-repliigist kujunes oopus, millel ei paistnud ei otsa ega äärt. Sain aru, et temas oli tohutult kibestumist ja pettumust, mis vajas väljavalamist, vanad kolleegid kirumist, aga kellele? Inimestele, kes haiget tegid, aga ma olin hetkel süütu kõrvalseisja, kes pärast pikka loengut soovis hilja õhtul asuda koduteele. Kogu see jutt oli minu jaoks tüütu ja väsitav ning tundsin, kuidas kiruja neelas minust iga sekundiga energiat. Kui olin mitu korda juba öelnud, et tütar ootab ja kell on palju, lasi ta mu viimaks minema.
top of page
bottom of page