Andsin kunagi loengu vana tuttava kutsel ja kui olin pärast seda lahkumas, hakkas ta pikalt ja laialt lobisema oma eelmisest töökohast. Viisakast „aitäh, et tulid ja head teed“-repliigist kujunes oopus, millel ei paistnud ei otsa ega äärt. Sain aru, et temas oli tohutult kibestumist ja pettumust, mis vajas väljavalamist, vanad kolleegid kirumist, aga kellele? Inimestele, kes haiget tegid, aga ma olin hetkel süütu kõrvalseisja, kes pärast pikka loengut soovis hilja õhtul asuda koduteele. Kogu see jutt oli minu jaoks tüütu ja väsitav ning tundsin, kuidas kiruja neelas minust iga sekundiga energiat. Kui olin mitu korda juba öelnud, et tütar ootab ja kell on palju, lasi ta mu viimaks minema.
Kohtan seda aeg-ajalt siiani, kus keegi lendab oma murega sisse ilma mingi sissejuhatuseta ja ootab mult kaastunnet, tihti lihtsalt haletsust. Mitte nõuannet, mitte viisi, kuidas raskusest pääseda, aga auku, kuhu oma solgipang valada. Selliseks pangeks saavad tihtipeale ka juuksurid, kosmeetikud, maniküürid. Need ametid ei väsita iseenesest, aga väsitavad inimesed, kes saavad oma kogutud pettumused kirumisega kellelegi välja valada. Ja kuna klient on kuningas, siis ei ole ka muud varianti kui kuulata, kaasa ahhetada ja pead vangutada.
Ma tean, et ma kipun vahel sama oma sõbrannadele tegema. Lihtsalt lendan peale mingi teemaga, mis mind välja vihastas.
Vahel ma siiski taipan küsida kõige olulisemat küsimust: „On sul viitsimist kuulata mu kirumist?“ ehk siis „On sinus ruumi?“. Ja see on austus teise poole vastu. See on teadmine sellest, et teine ei ole auk, kuhu solki kallata.
See, mida me kallame, on tegelikult seisma jäänud pinge, et me konfliktses olukorras end ei väljendanud. Meil jäi konfliktis midagi ütlemata, me kanname seda kaasas ning saame selle „väljaütlemise“ lõpuni viia süütule kõrvalseisjale. Kui me ei teadvusta neid mehhanisme, saab meist energiavampiir ja teise inimese ärakasutaja. Me ei teadvusta oma rolli ja vastutust loos.
Kui on teadlikkus, et mu viha sündis mu oma suutmatusest olukorda lahendada õigeaegselt ja teine, kellele kirun – eelnevalt luba küsides – on mu lohutus nagu pulgakomm, siis olen ma haaranud vastutuse ega kasuta teist solgiauguna ära.
Vahel on raske sellistele inimestele, kes otsivad su üles nagu onniposti, mille vastu lahti nühkida, öelda, et sa ei taha neid praegu kuulata. Tihti kasutan ma jahedat kõneviisi, et mitte laskuda draamasse. Ja vampiirid ei armasta seda, et sa nende emotsioonidesse ei lasku; kui nad ei saa toituda omaenda tunnete peegeldusest. Vahel asuvad nad rünnakule, sildistades sind hoolimatuks, osavõtmatuks, ja see on mõistetav – nad ei saanud sinust seda, mida nad tahtsid. Ning see annab neile samas võimaluse kasvada teiste ärakasutamise tsüklist välja.
Sest MITTE KEEGI ei ole sunnitud ega kohustatud sind ära kuulama – ei sinu mees/ naine, ema/ tütar, isa/ poeg, sõbranna, kosmeetik, kolleeg, ülemus … MITTE KEEGI. KUI nad seda teevad, siis sellest, et nad valivad seda teha.
Ainus, kes vastutab sinu heaolu eest, oled SINA. Sina saad olla iseenda päästja, ärakuulaja, mõistja. Ja vahel me tõesti oleme puntras, et meil on vaja abi. Sel juhul küsi, kas teises on RUUMI sind abistada ja austa ka eitavat vastust. See lükkab sind sügavamale mõistmisesse, et õige lahendus ongi vaid sinus.
Pane tähele neid, kes sulle pidevalt oma hädaga „peale lendavad“. Leia meetod, et ennast kaitsta.
Ja pane tähele ennast, kui sul on tugev emotsioon ja tahad seda sõbrale kiruma minna. Uuri, kas teine on enda sees heas kohas, et sind kuulata.
See on teadlikkus ja vastutus sellest, et sina saad hoida end vampiiride eest ja hoida ennast vampiiriks hakkamisest.
Kas sina oled see, kes teistele peale lendab või see, kes laseb endasse pidevalt teiste muresid?
Comments