Hiljaaegu lainetas kõikjal psühholoogide uuring, kes 40 000 paari küsitledes leidsid eduka, pikaajalise suhte valemi. Tundub, et see on midagi väga keerulist, tõsine töö deemonitega ja hull pingutus, aga ei. Edukad paarid on need, kes kasutavad sõna: „Aitäh“.
Me täname oma kolleege, sõpru, klienditeenindajaid, võõraid, kes meile ust lahti hoiavad, aga me unustame tihtipeale ära selle, kes on meie kõrval.
Sest on loomulik, et mina teen süüa ja sina pesed nõud; mina panen pesu pesema ja sina viid prügi välja. Ja me unustame, et tegelikult kõik need „iseenesestmõistetavad asjad“ on panus sellesse, et MEIL, sh ka SUL, oleks hea.
Ma panen tähele, kuidas iseenesestmõistetavus salamisi ka minu ellu hiilib. Mul on täna tervis kehvavõitu, Leopold teeb mulle süüa ja ma ei taipa öeldagi: „Aitäh selle toidu eest!“, sest see on ju SELGE, et ta peab seda tegema, kui mul on halb olla.
Samas ma panen vahel tähele, kuidas ma tänan väga palju ja tunnen, kuidas ta on nagu külaline, kes teeb mulle teeneid ja mina muudkui tunnen tänuvõlgu. „Aitäh, et viisid prügi välja. Aitäh, et nagi kinni kruvisid. Aitäh, et põrandad ära imesid. Aitäh, et tööpinna puhtaks tegid.“ Sest see on justkui MINU kodu ja ta teeb MULLE. Aga ma pean õppima, et ta on väärt tänu ka siis, kui ma olen tema juures. Ta on väärt tänu ka siis, kui meil on uus ühine kodu.
Ning samamoodi on ilmselt ka minus see osa, mis tunneb tõstetuna, kui Leopold märkab, et ma triikisin ta särgi, tegin talle süüa või koristasin MEIE kodu toad.
Lihtne on kaduda märkamisse, mida teine EI TEE. Prügikast ajab üle ääre, nõud on kuhjatud kraanikaussi, öökapid on tolmu all, diivanipadjad on sassis … sest kaos on silmatorkav.
Aga kord … see nõuab peatumist ja märkamist, kuhu mu kallim on armastust pannud.
Vahel on need asjad väga … väga peened.
Leopold magas öösel paar tundi, mainides seda korra, aga ta ju ei kurda, ei ohi päev otsa, kui väsinud ta on. Ta sõitis minuga Tallinna, sest ma lihtsalt ei tundnud, et ma tahaksin täna sõita. Ta ootas mu asjaajamised ära. Ta tuli pärast minuga Kaubamaja koduosakonda difuusereid nuusutama. Ta tõi mind koju tagasi. Ja kui ta lõpuks väsinult diivanile kukkus ja silma kinni pani, olin ma unustanud TEMA, ja mul oli meeles MINU probleemid. Hakkasin jaurama oma draamasid ning ta kuulas, hoidis, ütles: „Ma mõistan.“ Ja siis, kui ma maha rahunesin, vaatasime dokumentaalfilmi, mida ma ammu tahtsin vaadata.
Ja kui ta lõpuks, veresoon silmas lõhkenud, tahtis magama jääda, oli mul soov üks energeetiline praktika teha. Ja ta tegi kaasa.
Ning siis mulle meenus, et ta oli kaks tundi maganud.
„Aitäh, et sa mind täna ära kuulasid,“ ütlesin enne kui ta veel uinus. Ta oli teinud märkamatult VÄGA palju.
Lihtne on näha üle ääre ajavat prügikasti, pesemata nõusid, tolmurulle … ja kui raske on näha neid väikeseid asju.
Olgu meil päevad täis märkamist, nende väikeste asjade märkamist, mida meile tehakse. Soovida SULLE „Head sõbrapäeva!“, kui Facebooki sõbralistis on 1000+ inimest, kellele seda teha. Saata SULLE oma toidust pilt, sest just SINU kaasaelamine on kõige toredam. Kutsuda just SIND sinna üritusele, sest just SINU selts on parim.
Kastetud lilled, kuulatud mured sosistavad õige tasa: „Ma armastan sind“. Ja mina püüan neid märgata, et öelda: „Aitäh sulle!“
Aitäh sulle, Leopold, mu lemmik, kes siin diivanil põõnad, varbad vudisemas su peas toimuvale kontserdile kaasa. Aitäh, et oled olemas.
* Tule meie järgmistele üritustele märkamist õppima.
Comments