Väga ammu tuli Sleeping Yogini gruppi küsimus distsipliini kohta, millele sain eile lugedes suurepärase vastuse. Kuna see on nii täiuslik, toon selle teile otsetõlkena ära.
Filosoof Jiddu Krishnamurti raamatust „Total Freedom“.
Küsija: Mis vahet on enesedistsipliinil ja allasurumisel?
Krishnamurti: Ma ei näe, et neil oleks väga erinevusi, sest nad mõlemad eitavad intelligentsust. Allasurumine on peen vorm enesedistsipliinist, mis on samuti survestamine. See tähendab – nii allasurumine kui enesedistsipliin on lihtsalt kohandumine keskkonnaga. Üks on labane viis kohanemisest – allasurumine – ja teine – enesedistsipliin – on peenem vorm. Mõlemad baseeruvad hirmul: allasurumine nähtaval hirmul ja enesedistsipliin ärkab hirmul kaotada, või hirmul, mis väljendub läbi saavutamise.
See, mida sa kutsud enesedistsipliiniks on puhtalt kohandumine keskkonnaga, mida me pole lõpuni mõistnud. Seetõttu on selles kohanemises intelligentsuse eitust. Miks peab keegi üldse end distsiplineerima? Miks peab end distsiplineerima, painutama teatud mustri järgi? Miks nii paljud inimesed kuuluvad erinevatesse distsipliinide koolkondadesse, mis peaksid juhatama suuremasse spirituaalsusesse, mõistmisesse, suuremasse mõtete lahtirullumisse? Sa näed, et mida rohkem sa distsiplineerid meelt, treenid meelt, seda suuremad on tema piirangud. Palun, mõelge selle üle hoolikalt ja peenetundelise tajuga, segamata siia teisi teemasid.
Ma kasutan siin küsimuses püstitatud enesedistsipliini kui oma ego distsiplineerimist teatud mustri järgi, eelarvamuste ja ettekujutuste baasil, eesmärgiga midagi pälvida, saavutada, SAMAS kui distsipliini protsess ise on pidev meele väänamine eelnevalt kehtestatud mustrisse, mis lõpuks sandistab meele. Meel, mis on päriselt intelligentne, on vaba enesedistsipliinist, sest intelligentsus sünnib keskkonna uurimises ja keskkonna tõelise tähenduse avastamises. Sellises avastamises on päris kohanemine, mitte kohanemine konkreetse mustri ja tingimuse järgi, vaid kohanemine läbi mõistmise, mis on seetõttu vaba konkreetsest konditsioonist.
Võtame primitiivse inimese – mida ta teeb? Seal pole distsipliini, kontrolli, allasurumist. Ta teeb, mida iganes ihkab – see on primitiivne. Intelligentne inimene teeb samuti, mida ta ihkab, aga intelligentsusega. Intelligentsus ei sünni enesedistsipliinist ega allasurumisest. Esimesel juhul on täielik püüdlus ihade poole. Teisel juhul näeb intelligentne inimene iha olulisust ning konflikti – primitiivne meel ei näe seda, ta püüab kõike, mida tahab ja loob sellega kannatust ja valu.
Eksperimenteeri oma mõttes sellega, mida ma ütlesin distsipliini kohta. Ära lükka seda eemale ega ütle, et peab olema distsipliini, sest muidu oleks maailmas kaos – nagu seda juba poleks – ja samas ära võta seda teadmist lihtsalt vastu, et nii ongi. Ma räägin sulle sellest, millega MINA olen eksperimenteerinud ja leidnud olevat tõde. Psühholoogiliselt ma usun, et see on tõsi, sest enesedistsipliin viitab meelele, mis on aheldatud konkreetse mõtte või ideaali külge; meel, mida hoiab üleval tingimus. Nii nagu posti külge aheldatud loom võib uudistada keti pikkuse perimeetris, nii võib ka meel, mis on aheldatud uskumusse, mis on väärastunud läbi enesedistsipliini, uudistada tingimuse perimeetris. Seetõttu pole selline meel üldse mitte meel, vaid võimetu mõtlemiseks. Ta võib olla kohanemisvõimeline posti ja keti maksimaalse pikkuse jagu, kuid selline meel, süda ei suuda tegelikult mõelda ega tunda. Meel ja süda on distsiplineeritud, sandistatud, väärastunud läbi mõtlemise eitamise, läbi kiindumuse eituse.
Niisiis pead sa jälgima, muutuma teadlikuks omaenda mõtetest; kuidas su tunded funktsioneerivad ilma et sa püüad neid juhtida ühelgi viisil. Enne kui hakkad neid juhtima, uuri välja, kuidas need funktsioneerivad.
Enne kui püüad muuta mõtet ja tunnet, leia nende töötamisviis, ja sa avastad, et nad pidevalt kohanevad kahe punkti vahel – iha ja iha rahuldamine. Teadlikkuses ei ole mingit distsipliini.
Minu märkus: Toon siia vahele lihtsa näite. Oletame, et sul on probleeme liigsöömise ja maiustamisega. Enesedistsipliin annab sulle teadmisteketi – mida süüa, kui palju, millal, mida vältida jne. Selle distsipliini raames hulkudes võid kaalust alla võtta, aga see ei tulnud läbi intelligentsuse, vaid läbi kontrolli – läbi meele aheldamise uude olukorda. Intelligentsus tähendab keskkonna – ja see on ka sinu meele keskkond – uurimist. Millal mul tärkab iha süüa? Mis on selle iha all? Millistel hetkedel ma söön üle, millistel hetkedel mitte? Kui sa avastad sisemise konflikti, alles siis saab meel selle lahendamisega tegelema hakata ning probleem päriselt hääbuda.
Sama on ka spirituaalsusega. Sa võid õppida tundide viisi hingamisele keskenduma, olla sõltuvuses MDMA-trippidest, pidada tänulikkuse päevikut ja tuhat muud distsipliini – aga kui sul puudub arusaam, MIS sind ajendab püüdlema „õnne“, „selguse“, „eneseavastamise“ poole – oled sa lihtsalt järgmise keti otsas loomas illusiooni „kohalejõudmisest“. IHA midagi saavutada – parem kaal, rikkam elu, täiuslikum suhe, avastada „ennast“, olla „parem“ inimene – räägib sisemisest konfliktist. Kuni sa tegeled distsipliiniga, et iha rahuldada, vaatamata otsa algsele konfliktile, tegutsed sa intelligentsuseta, sandistatud meele abil. Lõpuks peaksid saavutama kontrolli alla kogu oma meele, et siis hulkuda vaid tingimuste raames, et lõpuks tõdeda, et oled nüüd õnnelik. Aga kas sa oleksid ka vaba?
Krishnamurti lõpetab: Kuna meil on välja arendatud erinevad mustrid, eesmärgid, abivahendid, mida me – teadlikult või alateadlikult – taga ajame, distsiplineerime oma meelt ja südant nende poole, peab olema meele kontroll, väärastumine. Samas kui sa hakkaksid uurima konditsioone, mis tekitavad konflikti, ja äratama intelligentsust, mis on pidevalt liikumises, ei teki kunagi ka staatilist punkti, mis saaks uut konflikti tekitada.
* Tule järgmistele üritustele meelemustritest kõrvale astuma läbi hüpnoosi.
Kommentare