Mul oli joogaõpetajatega koosolek mõni aeg tagasi. Panin projektori käima ja näitasin tühja Wordi lehte. „See on minu ettevalmistus tänaseks koosolekuks,“ ütlesin ma neile.
Esiti levis üle ruumi naerupahvak. Ja siis ma rääkisin, mis sellele lehele tegelikult kirjutatud oli.
Mina, kes ma olen need inimesed kokku kutsunud ja nad tööle pannud, peaksin olema koosolekuks valmistunud enim. Olema eeskujuks. Ometi ma näitan ainult tühja lehte. Mida see tähendas?
Rääkisin, et suvi oli möödunud minu jaoks sarnaselt – oli olnud nagu see tühi leht. Tai viienädalaselt koolituselt tulin ma tagasi pisut väsinult. Tasapisi hakkas see väsimus vajuma sügavamaks, raskemaks ja jõudis vaimutasandile. Ühel hetkel avastasin, et ma ei viitsi juukseidki kammida. Istusin diivanil ja molutasin aega maha mitte midagi tehes, internetiavarustesse kadudes. Haisesin ja istusin. Ma ei suutnud enam plaane teha, sest see tundus nagu rändrahnu paigast liigutamine – ülesanne liiga raske, mina liiga jõuetu. Tööd kuhjusid, sest ma ei suutnud neid enam ette võtta.
Kui keegi küsis uute kardinate, kastikeste või ürituste kohta, mida stuudios teha, siis vastasin vaid, et vaatame ja mõtleme. Tegelikult polnud mul mingit tahtmist midagi mõelda, teha, vaadata, otsustada.
Raskeks muutus ka otsus, mida süüa. Vahet polnud, kas üldse süüa või süüa seda, mis parasjagu pihku jääb. Kui armas sõber Mary-Liis tõi ühel hetkel mulle sooja tomatisuppi lõunaks, lihtsalt niisama, siis jäin teda uksel pisarsilmi vaatama. Ta rehmas: „Ära hakka nüüd!“ ja lasi kiiresti jalga. Ta ei teadnud, et see oli mu ainus soe söök üle pika aja. Ta ei teadnud, kui suur väärtus tema uitmõttel oli. Selles supis oli rohkem soojust kui üheski teises toidus sel aastal.
Mõne aja pärast tekkisid valud ja muud tervisehädad. Ma ei praktiseerinud enam joogat, sest ma ei suutnud seda lihtsalt teha. Siis sain aru, et ma pean välja ütlema need sõnad, mille ümber oleme ehitanud ühiskondlikult musta ja koleda loori – mu mõistuses on praegusel hetkel depressioon.
See, et ühtäkki pole millelgi mõtet ega tähendust, tulevik on mõtteta ja niisamuti minevik.
Ma nutsin oma õpilaste-õpetajate ees sellest kõigest rääkides. Nemad nutsid.
Ma ütlesin neile, et ärge kartke avada oma südant ja olla ehtsad. Minge oma õpilaste ette ja olge ehtsad. Ärge mõelge, et õpetajatena peate olema ideaalsed jumalused, veatud. Ärge mõistke end hukka oma puuduste pärast, nii nagu mina ei mõista end hukka, olles aus enda ja oma tunnete vastu.
See on see, mida me õpetama peame. Et meil on lubatud olla, nagu me oleme, igas vaevas, igas puuduses.
Kuid nii nagu paljude teiste puuduste puhul, on depressioonilgi kuvand, et see on nõrkade ja kergelt uhhuude häda. Vaadates aga neid, kes on depressiooni põdenud või seetõttu teise ilma läinud (Robin Williams, Kurt Cobain, Lady Gaga, printsess Diana, J. K. Rowling ja tuhanded teised), ka mu oma lähikonnas, on mul tunne, et depressioon puudutab hoopis kõige tundlikumaid, õrnemaid hingi ja intelligentseid meeli.
Kuna depressioon on oma olemuselt niivõrd masendav ja eemaletõukav teema, on tabu kerge tekkima. Mul on tunne, et see tume öö on ka seetõttu valus, et me kõik kanname seda endas, ja mida valusam on, seda vähem tahame seda torkida ja puudutada. Äkki läheb haisema.
Las see olla teiste asi, teiste mure. Nende nõrkade, kes minu moodi pole.
Need, kes on tundlikud, need ei saa teisiti, kui puudutada ja olla puudutatud. Märgata ja tunda, tajuda tuhandes mõõtmes. Ka neis kõige tumedamates.
Sel hetkel, kui ma teadvustasin, mis olukorras ma olen, toimus minus ka leppimine. Olgu siis nii. Aamen. Ma olen siin. Ma ei muretse, ei mõtle, ma olen. Ja sellest hakkas mu teadvusse paistma valgus. Ma polnud rõõmsam, muretum või lootusrikkam. Ma lihtsalt olin. Leppisin tänus. Ja samas tundsin, et sellest saab hüpe kuhugi uuele tasemele. Vaim võttis aega, et hüpata. Las ta võtab.
Täna pistsin pea kraani alla ja lasin jahedal veejoal suhu voolata. Sel hetkel tabas mind informatsioonivoog, et depressioon pole depressioon, vaid valgus teadlikkuses.
Valgustuses puudub mõte tulevikust ja minevikust, kontseptsioonid olnust ja olevast. Selles puudub pürgimus, iha tõusta või hirm langeda. Selles pole enam midagi muud peale olemise. See oli kõik see, mis mul oli depressioonis. See polnud must auk, kuigi tundus nii. See oli valgus, nii kirgas, et ma ei näinud selle tuuma. Ma hoidsin silmi kinni, sest me ei taha näha tõde. Me kardame, et see vastus meie olemise tuumast on nii pime, et see neelab kõik. Kuigi tegelikult on ta täis valgust ja ootamas, et meid püüda.
Vauauiia!
Hullumeelne ...
Tee valgustumisse on taipamine, kuid see ei muuda meie põhiolemust – rahulikkust või kirglikkust, pahatahtlikkust või kurjust. See on üksnes taipamine.
Taipamine, et pole head või halba. On üksnes olemine ... Ja see tunne ... on meeletu! Meeletu ... Meeletu!
Tekst: Pamela Maran
Comments