Ma kasvasin agressiivses, tülisid, karjumist kui ka omamoodi armastust täis kodus. Toona ei tundunudki see armastuse ja vihkamise vahel kõikumine niivõrd õudne, sest see oli normaalsus. Et vältida tülisid, tuli olla hea laps ja suruda oma tegelikud tunded alla. Sellest tekkis trauma, mis täiskasvanueas iga kord teravalt märku andis, kui ma oma tegelikke tundeid avaldada ei saanud.
Mu vanemate ja minu tülide taust oli üks – ma tunnen, et mind ei armastata ja ma NÕUAN, et sa tunnistaksid mu valu.
On loomulik, et selle haavaga tõmbad enda juurde õpetaja, kes sellele soola raputab, et sa ükskord taipaksid seda ise paigata. Aga sa suudad seda teha ainult siis, kui kannatusi on olnud piisavalt.
Ma võtan praegu teadlikult ohvrirolli, sest aktsepteerin ennast ohvrina. Aktsepteerin ennast ka vägivallatsejana. Ma aktsepteerin end kõikides rollides.
Olen suhetes palju kannatanud vaimsete manipulatsioonide, süüdistuste ja väärtusetustundele rõhumise all. Olin kerjus ja palusin, et mind armastataks. Nõudsin seda vihahoogudes läbi nutu, küsides ja küsides korduvalt, kuidas sa ei näe, et sa mulle valu teed. Ja ma süüdistasin lõpuks alati iseennast, sest see väärtusetustunne ei kao ära ilusates leppimistes ja lootusrikkas edasiminekus.
Ühel hetkel suutsin edasi minna, kuid viha jäi alles. Ka süü jäi. „Ma olen spirituaalsel teekonnal, kuid olen TOHUTULT viha täis. Lausa raevu. Ma olen nii võlts!“
Ajapikku taipasin, et ma VÕINGI olla viha ja raevu täis. Ma tõesti võin!
Ma nägin oma raevu kui karvast monstrumit, kes mu jalga järas ... Võtsin ta sülle, tegin talle pai, vaatasin silma ja ütlesin: „Ma võtan su vastu, armas Raev. Sa oled osake mu südamest.“
Ma nutsin ... Ja siis lähenesin teisele deemonile, kes nurgas kössitas ... Võtsin ta teisele põlvele, tegin pai, vaatasin silma ja ütlesin: „Ma võtan su vastu, Väärtusetustunne. Sa oled osake mu südamest.“
Ma võtsin vastu, et olin ohver, olin kannataja, manipulaatori ärakasutatu ... Ma võtsin vastu, et olen ise vägivalda korda saatnud, olen oma viha teisele kaela valanud, olen olnud otsija, armastuse otsija valu, solvumise ja kerjamise kaudu. Peaasi, et keegi mind armastaks ... peaasi ...
Ma võtsin kõik vastu. Lasin endal olla vihane oma arusaamistes möödunust. Lasin endal olla ka ohver. Ma ei lasknud sellesse protsessi sekkuda meelemüral, et viha vaid kahjustab ja hävitab sind ...
Ma ei hakanud läbima praktikaid, et viha ära mediteerida või sellest üle hingata. Võtsin oma deemonid kaissu ja kallistasin neid. Võtsin end täiesti vastu, olles vihane ja täis röögatut valu. Ma kallistasin oma deemoneid, kisendades valust taeva poole, täies leppimises.
Rääkisime neist teemadest endise abikaasaga. Ta küsis, miks ma ennast üles kütan, selle asemel et kõik ära unustada. Ja ma ütlesin talle, et kõik inimesed teevad seda. Unustavad ära, matavad maha. Aga ma ei saaks end üles kütta, kui valu ja viha juba olemas poleks. Kui sellest räägin, seda mõistan ja vastu võtan, siis see saab lahustuda. Muidu vean selle viha kaasa järgmistesse suhetesse, mis tulevad vajutama mu väärtusetustundele ja eelnevale valusale kogemusele. Ma lasen vihal olla ja võtan ta vastu, et ma saaksin sõlmida rahu. Talle omasel kombel vastas eksmees „Nojah“. Ja see valmistas mulle rõõmu. Ta leppis, et ma olen vihane, ja lasi mul olla.
Kui võtan kõik vastu ja lepin, siis toimub paranemine. Toimub lõpuks ka andestamine. Ma tean, et see tuleb.
Kuni püsib süü, varjamine ja teesklus, toidad sa oma deemoneid.
Isegi praegu on mul mingi ähmane valguskiir ja heameel kogu mu tumedast teekonnast ... Et kõige suuremas mustas öös suutsin ma leppida ... kõige valusamas kogemuses, suurimas raevus suutsin ma leppida ... On's elul veel midagi, kus ma valgust ei suuda näha? On's inimesi, keda ma ei suuda aktsepteerida? On's hävingut, milles ma sündi ei näe?
Tekst: Pamela Maran
Comments