Ausus

Kuidas ma küll jumaldan ausaid inimesi!

Jumaldan neid, kes ütlevad, et nad on maru vihased ja solvunud, jah, kuradi solvunud, sest su öeldu haavas.

Ma jumaldan neid, kes ütlevad, et nad on kadedad ... nad on kadedad, sest keegi teine röövis neilt midagi, millele nad arvasid endal õiguse olevat. Nad on kadedad, sest nemad ei saanud, sest nad on lihtsalt liiga arad.

Ma jumaldan neid, kes naeravad südamest, kartmata näidata puseriti hambaid, või siiski kartes ja öeldes, et nad kardavad oma hammaste pärast naerda.

Ma jumaldan neid, kes nutavad südamest, nuuksudest hingest, ja neid, kes ütlevad, et kardavad nutta, sest neile pole seda kunagi lubatud.

Ma jumaldan neid, kes ütlevad, et on raske, kes tunnistavad, et nad peavad pingutama. Jumaldan neid, kes arvavad, et ei suuda, sest nende süda on õrnaks tambitud.

Ma jumaldan neid, kes ütlevad, et nad ei saa aru, ja neid, kes ütlevad, et nad ei julge seda öelda, sest nad kardavad paista rumalad.

Ma jumaldan neid, kes ütlevad, et nad tunnevad end rumalalt, kes julgevad öelda: ma kardan, et teised on minust paremad.

Ma jumaldan neid, kes ütlevad, et neil on valus, ja küsivad abi. Jumaldan neid, kes ütlevad, et nad ei julge öelda, et neil on valus ja et nad ei julge abi paluda.

Ma jumaldan neid, kes ütlevad, et nad ei taibanud, ei teadnud, ei mõelnud varem nii, ei teinud nii ja julgevad tänada, et nende teele langes valgus.

Ma jumaldan alandlikke, kes julgevad langetada pea südamele teenriks.

Ma jumaldan teid, ausad hinged, kogu südamest, jumaldan-jumaldan-jumaldan.

Te ei kujuta ette ... kui kuradi tugevad te olete siin ilmas, mis kummardab võltsi ja ilustatud valet, võltse naeratusi, võltse tugevusi. Ilmas, mis kummardab: „Jah, ma olen seda ammu teinud! Jah, ma olen tõesti õnnelik inimene! Oi, see oli nii kerge, poleks osanud arvatagi! Ei, selles polnud midagi uut, ma juba teadsin kõike. Ei, minus ei ole viha, ei, minus ei ole kadedust, ei, ma ei ole solvunud.“ – ilmas, mis kummardab maske.

Te ei kujuta ette, kui ilusad te olete, ausad hinged, kes selles pimeduses julgevad näidata oma südant ... Teist sünnib valgus, milles kumab lootust inimkonna ööle.

Aitäh teile!

Olge hoitud!

Tekst: Pamela Maran