Kui sa saaksid rännata minevikku ja öelda midagi endale tulevase valusa suhte kohta, mida sa ütleksid oma mineviku-naiivsele-minale?
Ma ütleksin endale nii: „Tea ... Sind ootab ees väga valus suhe, täis raskusi, kannatusi, pettumusi. Su tundeid ignoreeritakse, sind pannakse kõiges kahtlema, jäetakse üksinda nutma, ei pakuta kõige valusamatel hetkedel tuge. Sinus armastatakse ainult säravat, kaunist, heatujulist poolt. Sinu kartlik, vihane, ärev pool tambitakse mutta. Sa oled armastatud ainult tujude järgi ja sa pole mitte kunagi, mitte ühelgi hetkel lõpuni mõistetud ega ka armastatud. Sa kannatad väga-väga palju.“
Ja siis ma ütleksin ka seda: „Kuid sa koged ka ilusaid hetki. Armastust, naeru, hoidmist, toetust. Üks vaheldub teisega, sest teekond iseenda mõistmiseni peab olema pikk ja täis kannatusi ning lootus on see, mis aitab kannatustel venida pikaks.
Kuid seda kõike on sulle vaja, et sa lõpuks jõuaksid väeni iseenda sees. Sa võid lugeda inspireerivaid sõnumeid, raamatuid, vaadata filme või mediteerida, aga ainult läbi kogemuse, läbi ELU kogemise jõuad sa allikani, millest raamatud räägivad. Kõik, kes kirjutavad, on jõudnud tuumani läbi ELU KOGEMISE, mitte läbi raamatute lugemise või hingamistehnikate.
Võta see teekond vastu, sest mitte ühelgi teisel viisil ei jõua sa oma väeni.“
Ja ma ei jagaks mineviku-minale ilusat valet, et kõik saab olema hästi. Mineviku-mina peab teadma, et kannatused on loomulik osa iseenda leidmisel. Et mineviku-mina ei kulgeks idees, et areng on roosiõitega palistatud teekond, mida saadavad paljad inglitiibadega beebid, kes puhuvad taustaks trompeteid. See on muinasjutt ... Illusioon, mida raamatud loovad, justkui toimuks ridu lugedes meie sees kasvamine.
Elu toimub KOGEDES. Areng toimub elades.
Ma näen üha rohkem noori ja veidi vanemaid intelligentseid inimesi, kes on valinud üksiolemise. Ja see võib olla mingi aeg arendav, valgustav ning oluline etapp.
Kuid me avastame ennast tõeliselt alles läbi teiste. Kui saavutad seitse aastat koopas mediteerides zeni ja äigad nuiaga vastu pead esimesele inimesele tänaval, kes su varbale astus, siis sa harjutasid lihtsalt rahumeelsust üksinduses.
Me võime arvata, et oleme suhetes piisavalt kogenud ja nüüd on aeg üksi olla ... Aga kui keegi vajutab meie südames õrnadele nuppudele, siis me pole määratud liikuma üksiolemise tasandile. Sa lihtsalt teed minevikust saadud valude tõttu valiku vältida uut valu. Ja nii jätad vahele võimaluse ennast tundma õppida.
Ma ei ütle, et jäägegi kannatama.
Ma ütlen, et julgege kannatada. Astuge suhtesse, et kogeda valu, sest see ootab kindlasti ees. Läbi kannatuste avastad sa end tõeliselt.
Mitte ükski suhe ei saa olema valuta teekond ... Ja see on hea. Sest valust sünnib midagi suuremat kui valu ise.
Riskige elada, riskige kannatusi tunda.
Tekst: Pamela Maran
Comments