Vaatasin imetlusega kaunist lillekimpu laual ja järsku turgatas, et ma ei osanud kinkijale selle eest piisavalt tänu avaldada. See oli selline „Oi, aitäääääääh“ ja kalli-kalli, kimbu tänu vastu vahetus keset kiirustamist kohvikusse. Selline muuseas viisakuste vahetamine.
Mõtlesin, kas kimbu kinkija pärast tundis, et ahh, milleks neid rootse siis üldse kinkida, kui need kiiruga vaasi visatakse ja edasi joostakse.
Kimbu kinkija ei tea, kuidas ma mitmel korral päevas vaatan lilli oma laual. Näen, kuidas need kaunistavad tuba ja meenutavad seda, et ma olin kellelgi meeles.
Keegi meist ei aima, kuidas meie väikene sõna, lause, viisakus mõjutab kellegi päevi, kuid ja isegi elukäiku. Jääb tunne, et meie ja meie sõnad on vaid ajutised läbisõitjad inimeste eludest, jätmata olulist jälge.
„Kas sa üldse kuulad, mida ma räägin? Miks sa siis ei reageeri?“ Ta kuulab alati. Tal läheb lihtsalt aega.
Mul läks aastaid mõistmiseks, et ükski mu sõna loengutes ei lähe kunagi tühja. Need mõjutavad ka neid, kes on kõige tõrksamad, vastumeelsemad või isegi vaenulikud.
Läks aega, et aru saada – kõik, mida ma ütlen või teen, mõjutab alati teisi. Ja nii ka teised mind. Seejärel kadus ära hirm, kas ma suudan inimestele piisavalt anda ja neile vajalik olla. Kadus ära vajadus pärast üle küsida: „Kas sa said aru? Miks sa ei reageeri? Palun tagasisidet, et olla kindel, et mu pingutus oli väärt!“
Meil kõigil on vaja aega natukene istuda ja olla, et siis veidi aja pärast märgata: „Oo, kui ilusad on need lilled mu laual!“ Mõni märkab kimbu saamise hetkel, mõni märkab kuu pärast, mõni aastate pärast, aga ükski õis ei ole asjata.
Ükski õis pole kunagi asjata.
Sa mõjutad teisi.
Sa oled kuuldud.
Anna teisele aega istuda ja märgata su kingitud õisi.
Anna endale aega, et märgata teiste kingitud õisi.
Tekst: Pamela Maran
Comentarios