Silitasin pikalt tütre koera. Mudisin tema voldikesi ja sasisin karvu. Mul tekkis tõsisem plaan koer võtta, kui ma viimati isa sünnipäeval tema lontut õhtu otsa mudisin. Mõtlesin, et lapsel peab ikka olema üks karvakera, kes armastab igaõhtust massaaži.
Koerakest pikalt mudides sain aru, kuidas mulle meeldib anda ja jagada. See on üks suurimaid naudinguid ja ilmselt ka seetõttu, et olen aru saanud, et ma tajun hästi teiste olendite tundeid, mis alati ei ole minu enda omad. Jagades naudinguid ja armastust, tunnen ma teise rõõmu sügaval endas. See on nii mõnus tunne. Kindlasti ka egoistlik – jagada, et ise naudingut saada –, aga sellegipoolest mõnus.
Järgmisena sain koera silitades aru, et selleks ma tulingi siia – jagama. See on minu missioon. Ja ma ei tohiks kunagi mitte midagi, vähimatki vastu oodata, vaid pühenduda oma missioonile – anda, jagada jäägitult, piiritult.
Ego küsib kohe: aga kuidas ikka niimoodi saab, et EI TOHI vastu oodata?
Süda vastab: kes jagab ja annab välja, see saab nagunii tagasi.
Ego rõõmustab: no näed, siis saangi.
Süda ütleb: kuigi sa tead universumi seadust, ära lase sellel seadusel luua ootust. Kui saad, siis saad. Kui ei saa, siis ei saa.
Ego kurdab: aga lõputult ei saa ju anda, kord oled täiesti tühi!
Süda ütleb: siis oled tühi, oled tilgatu, siis hukkud ja lahustud laiali jaganult, alistunult hirmudele ja ootustele. Jaa! Aitäh, süda!
Jagan ... tilgatumaks siis. Kui tekib ootus, märkan seda ... ja jagan edasi.
Ma tulin siia, et jagada. See on minu missioon. Ma avardun ja laienen jagamise kaudu. Ootused muudavad mind ahtaks ja kitsiks, kuid jagades ma paisun.
Ma tahan silitada oma armsamaid sügavas armastuses õhtust varahommikuni, viibida meditatsioonis jagamisest, armastamisest, andmisest ... ja kui ma kukun hommikul surnult, siis naeratusega näol, alistunult oma hinge kutsele, lubades endal olla see, kes ma olen.
Kui meditatsioonid, kus tuleb karjuda, nutta ja hulluda, on mulle midagi õpetanud, siis seda, et ma julgen minna hulluks, lastes lahti kontseptsioonidest ja sellest, mis on „õige“. Et siis, kui ma silitan koera, jõuaks minuni arusaamine sellest, milleks ma siia ilmale tulin. Ja ma ei karda seda kutset hinnanguta järgida ... Võib-olla siiski vahel mõistusesse minnes, aga siiski südant järgides.
Vähemalt täna, vähemalt praegu on see nii. Küll ma homme jälle jõuan armastada vastust oodates.
Tekst: Pamela Maran
Comments