„Ma aktsepteerin seda, et ta jätab sokke vedelema ja hommikul haiseb ta suu nagu muumitrollil. Ning aktsepteerin, et ta kuulab kogu aeg kõvasti Elmari raadiot ja jätab nõusid kraanikaussi vedelema. See ongi täiuslik suhe, sest ma aktsepteerin tema vigu.“
Kuni need vead muutuvad isiklikuks – sealt maalt läheb aktsepteerimise piir ehk tegelikult pole seda siis kunagi olnudki.
Kust see piir läheb? Kas sa aktsepteerid ka seda, kui sulle tehakse etteheiteid ja teise „vead“ pöörduvad sinu vastu?
Tavaliselt mees naisele: „Sa tekitad kogu aeg tühjalt kohalt probleeme!“ = Ma ei aktsepteeri seda ... sind.
„Sa mõtled kogu aeg üle!“ = Ma ei aktsepteeri sind.
„Sa oled liiga tundlik ja solvud kergesti.“ = Ma ei aktsepteeri sind.
Tavaliselt naine mehele:
„Sa ei vastanud mulle, aga ma ootasin ju.“ = Seda, mis sa praegu oled, ma ei aktsepteeri.
„Sa võiksid natuke rohkem tundeid välja näidata.“ = Seda, mis sa praegu oled, ma ei aktsepteeri.
„Ma tahan sinuga rääkida, aga sa oled nii kinnine.“ = Seda, mis sa praegu oled, ma ei aktsepteeri.
Kuna teise mitteaktsepteerimise baas on enese mitteaktsepteerimine, siis taolised repliigid vajutavad äärmiselt tulitavale kohale enese sees. Selleks, et oma haavakest kaitsta, asutakse vasturünnakule. „See ei ole probleem tühjalt kohalt, sest SINA ju ...“ Kaks haavatut jäävad teineteisele granaate loopima ja annavad panuse sellesse, et valutav koht veel kõvema seina taha müürida.
Oluline on aru saada, et sellised konfliktid on alati seetõttu, et KUMBKI ei aktsepteeri omaenda puudujääke. Kui üks võtaks end täielikult vastu, siis tõuseb ka teise teadlikkus sellele tasandile. Mõlemad kas on aktsepteerimises või mitteaktsepteerimises. Teist ei saa aktsepteerimisse tõsta, et siis sinna ise jõuda. Algus on eneses.
Ego on osav ja peitnud end niivõrd salakavalasse rüüsse, et me tihti ei saa isegi aru, et meil napib enesearmastust ja aktsepteerimist. Mida enam seda napib, seda rohkem tahame muutust teistes näha.
Kes end tegelikult armastab, on jõudnud täiusesse, ta juba ongi armastus. Talt ei saa küsida, kas ta ennast armastab, sest tema aroom on tulvil armastust ja küsimust ei teki. Kui teisel tekib küsimus, kas sinus on armastust, siis täiust pole. Täiuselt ei saa seda küsida.
Ainult ego tahab seda hirmsasti tõestada, et temas on täius, kui seda tegelikult pole. Ta tahab tõestada, et tal on kõik hästi, ta ei pea arenema, ta on jõudnud kohale ja tal on vaja kõik viited oma puudustele lämmatada ning NÄIDA täiuslik. Ego ei salli ohustamist. Ego ütleb: „Ma armastan ennast täielikult.“ = Nüüd sa jäta mu kallal nokkimine, sest minus on juba täius.
Egol on vaja saada pai, et ta on tubli laps. Tal on vaja tõestada ja näidata igale möödakäijale, et ta on keegi, et ta on tark ja ta „juba teab“. „Oh, nii tore meeldetuletus! Olen juba aastaid tegelikult seda praktiseerinud! Ma tegelikult teadsin seda varemgi ja nii tore, et nüüd see teistelegi uudis on.“ „Loomulikult ma armastan ennast! Ma tegelikult naudin üksindust ja mul pole kedagi vaja.“
Ma olen nii ... nii ... tubli laps.
Nii kaua kui usume neid lugusid, mida me möödakäijatele jutustame, nii kaua ei saa me pöörata valgusvihku enese sisse, kus tunnistame oma nõrkusi, puudujääke, rumalust, õrnust, haavatavust. Kuni usume lugusid, jääme otsima paid ja tunnustust väljastpoolt, sest me ise SEESMISELT ei usu seda, mida jutustame. Milleks kuulutada oma tublidust, kui sa seda ise päriselt usud?
Meis puudub eneseaktsepteerimine ja ootame seda teistelt. Kui seda ei tule ... algab sõda.
Täiuses kaovad sõnad. Aktsepteerimisse jääb ainult aktsepteerimine. Seal pole tingimusi ja olukordi, kus reeglid muutuvad. Aktsepteerimine on lõpp-punkt.
Kuidas selle poole liikuda? Läbi märkamise.
„Aaa, minu sees on hirm, ärevus, sest mu armsam pole mulle tükk aega midagi vastanud.
Ma kardan seda, et ta ei armasta mind ikkagi piisavalt. Ja ma kardan seda, kuna ma ise ei arva, et ma olen piisavalt armastusväärne. Sest kui ma seda arvaks, siis ma ju ei kardaks, et ta mulle vastamata jätab. Aga ma kardan, et ma pole armastusväärne ... Ma kardan, et ma pole piisavalt hea. Ja see on okei. Ma luban sellel hirmul olla. Ma märkan seda. Ma võtan selle vastu.“
„Aaa, ta ütles, et ma ei ole piisavalt teinud ... See ajab mind vihaseks, väga vihaseks. Aga miks see mind vihaseks ajab? Sest ma OLEN ju piisavalt teinud ... Aga see ei ajaks ju mind vihaseks, kui ma seda kindlalt teaks. Mind ajab vihaseks, et ta ei näe minu püüdlusi. Aga miks see mind vihaseks ajab?
Sest ma kardan, et ta ei pea mind piisavalt heaks ja seda, mida teen, piisavaks. Miks ma seda kardan?
Sest ma ise ei pea oma püüdlusi piisavalt heaks ... Kui peaksin, siis ei kardaks ma etteheiteid, sest minus on kindel teadmine, et olen piisav. Ta vajutab minu ebapiisavustundele. Oo, aitäh selle viite eest, kallis, aitäh! Ma luban olla sellel ebapiisavustundel enda sees. Sind on märgatud, sõber, ma leidsin su lõpuks üles! Enam ei saa sa seal pimeduses valu teha, ma toon su valgusesse!“
Niimoodi tõusevad kaks inimest konflikti abil teadlikkuse kõrgemale tasemele. Ilus, kui oma haavad usaldatakse teisele sidumiseks. Ilus ka siis, kui mõtteis seod neid eneses.
Konflikt on hea ja ilus. See aitab märgata pimenurki, ammu kõrvale lükatud valusid, maha maetud haavu. Kui konfliktis püsib teadlikkus, valgustab see ära kõik pimedamad nurgad ja aitab hingele lähemale liikuda.
Kaks inimest ei kaugene enam tülis, vaid liiguvad veel sügavamale teineteisesse, sügavamale armastusse. Sinna, kus pole enam sõnu, vaid täius ise.
Selliseid sõdu soovin ma teile! Sõdu aktsepteerimise nimel.
Tekst: Pamela Maran
Comentarios