Ma armastan spirituaalseid teooriaid uurida ja tihtipeale neist väärhoiakuid avastada. Kusjuures – need teooriad on enamasti tõepoolest sügava ja avardava tähendusega. AGA. Rumal mõistus on aastatuhandete jooksul müstikute lauseid väärtõlgendanud ja kasutanud viisiks, et parimal juhul nende abil näpuga viibutada, halvimal juhul maid vallutada. Olen mitmetest spirituaalsetest müütidest kirjutanud – seekord võtan ette veel ühe – sildistamine.
Miks sildistamine ja hinnangute andmine on tegelikult okei?
Sildistamine ja hinnangud on pigem uue aja esoteeriline teooria, millest on saanud …. trummipõrin … võimalus sildistada ja hinnangud anda inimestele, kellega oma maailmanägemus kokku ei lähe või kellele tahaks peenelt ära panna, et näidata kuivõrd hinnanguta ise oled ja tuua välja teise inimese vigu (aru saamata, et „see on nüüd sildistamine!“ on samamoodi sildistamine).
Aga kõigest lähemalt.
Me kõik anname hinnanguid ja silte – see on inimese mõistusele omane ning me ei pääse sellest. Juba lapseeast saadik õpetatakse meile head ja halba (nt läbi muinasjuttude, multikate, filmidega), eelistusi-võõristusi, ihaldusväärset-eemaletõukavat. Me kõik õpime maailma dualistlikult ja üksnes seetõttu, et Buddha või kes iganes on öelnud, et kõik on ÜKS, ei piisa, et me maailma selliselt ka näeksime.
Ka puud puuks kutsudes, oleme pannud talle sildi, PUU sildi. Öeldes ta kohta ka taim, on ta saanud sildi. Kui me kogeme puud kui iseennast, oleme jõudnud üksolemisse. Aga olgem ausad, et keegi meist ei oska puud selliselt kogeda (kes oskaks, ei peaks neid ridu ka lugema).
Me kogemegi maailma läbi tähenduste, siltide, hinnangute, mida me maailmale anname. Halvad asjad aitavad meil vältida ebameeldivusi ja head asjad loovad elusolemise rõõmu.
Tõsi – teooria järgi, kannatustest vabanemiseks, kus me ei sõltu ebameeldivustest-rõõmudest, jõuame arengus sinna, kus kõik ongi ÜKS, nii kogemus, kogetav kui kogeja. AGA. Selleni ei vii meid teooriad ja arutelu, kuidas elama peaks, vaid ma usun, et me KÕIK jõuame valgustumiseni. Me jõuame varem või hiljem, aga just siis, kui me oleme oma arengud aastatuhandete jooksul ära arenenud. Ja seda protsessi ei saa kiirendada. See tuleb, kui ta tuleb. Mõistus püüab raamatute, tehnikate, teadmameeste mõtete abil kohe-kohe ja kiiremini sinna jõuda. Aga ei saa. Sest mõistus ei valgustu. Vaim valgustub, aga tema ei sõltu sellest, mida mõistus ihaleb.
Sildistamised, hinnangud, tavapärane inimeseks olemise kogemus. Mis aga teeb sellest kogemusest koorma – on võtta see esoteeriline teooria, et me „ei tohi hinnanguid jagada“ mingiks dogmaks, mille läbi ise süüd tunda ja teisi süüd tundma panna.