Inimeste teadlikkus tõuseb, tekib taipamisi ja märkamisi. Sama palju kerkib ka õpetajaid ja õpetlasi teiste seast.
Need, kes õpetavad, enamasti oksendavad välja seda, mida nad on raamatutest lugenud, videotes näinud ja motivatsiooniloosungitest pähe õppinud. Nad oskavad väga hästi rääkida ja edasi anda seda, mis ürikutes on kirja pandud, kuid neis endis puudub tõde. Nad on lasknud oma egol paisuda läbi pühatekstide ja peidavad selle ilusate ja suurte sõnade alla, kuid Elust ei tea nad endiselt midagi.
Elutarkused ei ole kirjas raamatutes ega kõla õpetlaste sõnades.
Ühest minu tekstist saab tuhat lugejat tuhat tõlgendust, kuid tõel ei ole tõlgendusi. Tõde on tõde. Minu tekstides pole tõde ja tõde pole ka neis tõlgendustes.
Tõde pole kõnelejas ja „targas“, kes vahet pidamata räägib ja oksendab pähe tuubitud pühakirju.
Sa võid lugeda piiblit, koraani, upanišade, kuid Elust ei tea sa endiselt midagi. Sa võid käia lõpmatult jutustavate meeste juures, kuulata pärleid, kus nende loogika täidab sinu loogikat, kuid Elu jääb tundmata.
Kahelge neis, kes pidevalt räägivad.
See on ilmselt kõige ilusam sõnademulin, mida ma sulle edasi anda saan ... et hakka Elu otsima elust enesest, mitte inimestest või pühakirjadest.
Sellel hetkel, kui sa seisatad imetluses langevast lumehelbest või tunnetad jahutavat tuuleiili stressist pakataval laubal, õpid sa Elu. Neil hetkedel õpid sa päriselt Elu tundma. Tunnetuses, mitte sõnades.
Enamikult õpetajatelt, „gurudelt“ õpid sa vaid sõnu, loogikat, emotsiooni, kuid mitte Elu ennast. Enamik õpetajaid on vaid üles puhutud egoga spirituaalsuse ja „tarkade“ sõnade taha varjuvad äbarikud.
Mina ka ... ja ma tahan, et sa teaksid seda. Sest siis sa ei klammerdu mu sõnadesse ja mu mulinasse, vaid oled sunnitud minema ja hakkama elama, Elu õppima. Alles siis saab sinust otsija ja leidja, mitte järgmine sõnadeoksendaja.
Ilusat leidmist!
Tekst: Pamela Maran
Comments